“Cleanses the posterior”
Lühidalt – olen Jaapanis, hetkel Chibas, selle “klassikalises” osas. Mulje? Nagu oleks Tallinn korrutatud mingi Kreeka linnaga – üldiselt madal, kitsas, tiba räpane, absull mitte millestki ei saa aru, ent elanikke on pea miljon.
– tänavatel on miljooon müügiapastraati (vending machine)
– selle eest pole tänavatel mingeid silte
– … inglise- või muukeelseid pole ka poodides
– …ja söögikohtades, ja muuseumis.
– ritsikad RÖÖGIVAD kõrvad peast
– 7eleveni ollus nimega “sushi sandwich” (üleval keskel) maitses paremini, kui Tallinna päris sushikohad, enamusest neist vähemalt
– vanurid panevad, nagu meilgi, suvalises kohas üle tee ja räägivad omaette
– kõik sõidavad jalgrattaga
– pooled autod on disainitud kingakarbist
Eraldi lugu on mu endaga – paljud teavad milline sakker olen ma sildile “UUS”. Siin on kõik “UUS”. Sa satud kohalikku, ma ei teagi, kohalikku peremarketisse ja silm läheb autom. täiesti kirjuks asjadest, mida sa tead (nt et tuunikalafileed on kilode kaupa, odavalt) ja mida sa ei tea (ülejäänu, tõlkida armastatakse enamasti vaid marketroidide sõjahüüd tootel).
Enivei, ma nüüd lähengi otsin endale midagi veel süüa – midagi, mis ma ei tea, mis see on. Ja peale seda korgin lahti selle asja laual, mis on alkohoolne ja ei sisalda ühtegi ingliskeelset lauset. Lennuvaev tahab tasamagamist sutsu, homme on tööpäev…
OOsam, vi vont mooore!
mmm, need kolmnurksed junnid on kõige paremad asjad üldse kaasa haarata! no ja turvalisemad, kuna kõik muu on tehtud ubadest või rohelisest teest …
tõepoolest, just keerasin endale sisse midagi, mille kohta kohalikud küsisid, kuidas siis käärinud sojaoad ka maitsevad. “pole viga,” vastasin, “kindlasti väga tervislik”…
http://en.wikipedia.org/wiki/Natt%C5%8D