Mani-mani-mani-mast-bi-fani-in-ze-žurnalists-vöörld
Hommikul sattus kätte PM ja ma ei mäletagi, millal ma viimati nii veidrat “analüüsi” lugesin: Ministeeriumite palgakärped on paljuski vaid näilised.
Lühidalt väike sissejuhatus kärpimisse-nirkimisse: eesmärgiks on kokkuhoid ja hakkama saamine. Kui reaalsed väljamaksed vähenevad (ja töö kvaliteet oluliselt ei lange*) ongi eesmärk saavutatud. See, kas selleks vähendatakse palka, töötajate arvu, boonuseid – või kõike korraga – see on juba delo tehniki.
See oli makromajanduslik ülevaade, nüüd mikromajanduslik aspekt: kui lisatasusid, boonuseid jms on vähendatud, ent põhipalka mitte, on selle õnnetu ametniku töötasu ikkagi langenud. Tavaametnik ei ole kuidagi süüdi selles, kuidas Avaliku teenistuse seaduse alusel tema töötasu kokku keevitatakse.
Mis toob viimase, selle “kirsi” juurde – sõna võtavad ka endised rahandusministrid: Ivari “riigiasutustes tehakse palkadega hookus-pookust” Padar, Taavi “ametnike palgasüsteemist oleks ammu aeg loobuda” Veskimägi ja Aivar “lisatasud muudavad avaliku sektori palgad segaseks” Sõerd.
Rahandusministri koht on valdavalt (alati?) valitseva koalitsiooni käes, ent uus ATS on juba aastaid vastu võtmata…
* Äkki uurite a) mis on seoses personali vähendamisega tegemata jäänud ja b) kui palju on oma inimeste palgal hoidmise asemel hakatud teenust sisse ostma ning mis see maksab.
Aga milleks? Oma tähemärkide norm on ju täis saadud.