Eesti Jaur
O. kättejuhatatud pilt tuletas meelde, et mul on üks teine pinnalaotus tekkinud. Oleks teadnud, et ei tee ainult endale, arvepidamiseks, oleks kenama sättinud… Aga see selleks – seoses sotsiaalse läbikäimisega* õnnestus mul näha Eesti Laulu hääletust ja võitjat ja lühilõike kõigist esinejatest. Oli värskendav ja huvitav (seltsknd, brändi ja suitsuvorst, mitte lood). Selles olukorras otsustasin kohe, et ma tean sellest konkursist ja veel välja kuulutamata võitjast nii mõndagi, kuni eesti rahvas mu illusiooni purustas ja hääletas võitjaks mingi teise loo, ja siis purustas naine mu illusiooni uuesti, teatades, et see Getter ei ole see Türi Getter, kes… erm… ise väga ei laula, ent on muusikabisnesis otsapidi sees. Või oli see kuidagi vastupidi. Igatahes – selgus, et ma ikkagi ei tea, kes on see võitja.
Ja päris kindlasti ei tea ma, miks ta võitis. Ja Henry Laksi fono oli paganama nukker vaadata.
Voolasime naisega Mökusse.
* “Muidugi võib külla tulla – me saime lapse, mitte pidalitõve”