Parem nina raamatus kui näpp blogis

Lugesin laupäeval läbi T.Pratchetti “Ma kannan keskööd”. Olen kirjanikuhärrale ilmatuma tänulik, et ta tuletas meelde ühe killukese õnnelikust lapsepõlvest – kõrrepõllu põletamise – isegi, kui sellest puudusid jänesed.

Nüüd loen luulekogu, sõber meisterdas (Jüri, see silmapaistev poeet ja kehvapoolne poksija kel on kolm imelist tütart. Nüüdseks on tütred veel napis arvulises ülekaalus.)

Hea on – tal sõnad, minul tuju. Halb on see, et raamatupoes veel ei ole vist. Eelmist vist veel mõned on.

Kõrvalmõjud on ka –
tahaks kuidagi kõlavamalt väljenduda
kalambuuri kui säga puurist päästa

rütmida ja panna
reavahetusi veidratesse
kohtadesse