el Ciudad de Mexico!…

… näis oma kehvas kehakeeles seletavat mees, purupurjus, hääletades(!) Mustamäe tee lõpus mehhiko-laadse kõrtsu ees…

“Soolikaid…”, oleks ma vastanud, hääles salapärane ja õõvastav kõla… Kui ta oleks küsinud, et mida ma kramplikult põues hoian. Väga poleks valetanud – sääl olid burgerlast lunastet’ tooted, et nad soojad püsiks kojujõudmiseni.

Ahjaa, tulin Tibu juurest – vaatasime uudiseid, jõime väheke nädalalõpu-viina, nurrusime ja sõelusime liiva. Eile sõime salatit. Homme tulevad tal “vanemad” koju…