Care for some gopher?
Brian sibas õnnelikult kodu poole. Brian oli suslik. Tal oli jäänud elada veel poolteist päeva…
Brian, õnnelik, nagu ta oli, seda muidugi ei teadnud. Ta isegi ei kahtlustanud seda. Ja miks ta pidanukski – ümbruskonna viimane ohtlik hunt oli pool aastat tagasi meelehärmist kõngenud. Oli ka põhjust – tema poeg, tema kullakallis kutsikas oli oma tervisliku, verest nõrguva ja mahlase toidulaua vahetanud – Suur Susi teda karistagu! – seente vastu. Nüüd istus Hundikutsik’ tavaliselt koos Tõhu ja Irvikkassiga metsasiilus, jagasid metsasaadusi ja kogemusi ning mõistatasid üksteise võidu, ega nad Irvikkassist ülejäänut ei olnud kogemata läbi piibu vedanud. Ka Irvikkass polnud päris kindel…
Samas olid Briani hinges mõningad kahtlused. Viimasel ajal oli metsa sattunud palju võõrast rahvast. Palju müra ja kära. Palju trampivaid jalgu, karjuvaid suid (pluss mögafonid) ja võõraid lõhnu. Suure osa sellest moodustas pumat..
Samas ei tundunud asi õudne – koeri neil kaasas ei olnud, metsaellu nad eriti ei seganud.
Rööked “äkzön!”, “teik-footi-tuu!”, “stsiin-seventihandridändfoo!” olid talle võõrad ja arusaamatud. “Millist osa nad küll Inimsuhtlusest moodustavad,” mõtiskles Brian õhtul. “Artikuleeritud kõne, nagu ka mu isa rääkis, on väga oluline vahend kommunikeerumiseks, oma ideede jagamiseks, vestluseks ja “vestluseks”… Et inimesed on selleks võimelised, oli Brian nüüdseks suht veendunud. Ta oli neid salamisi jälginud. Metsa kogunenud enklaavi näis juhtivat kaks vaidlevat venda: Ethan ja Joel – nagu nad näisid üksteist kutsuvat. Ja keegi Homeros. Homeros samas ise ei paistnud kunagi kohal viibivat… Millele üks vendadest ka pidevalt viitas ahastaval toonil “Kui Homeros praegu siin oleks…”
Brian võttis viimase lonksu konjakit, kustutas piibutobi, mühatas, surmas tule kaminas ja läks magamistuppa. “Nad on siiski kuidagi imelikud”. Unes nägi vaene suslik siiski koshmaare – takerdumist juuksevõrku, Meest Saja Väikese Päikesega, kes ei pööranud oma Taevavalgust temalt ja muud sellist… Saatuslikku ja öövastavat.
Hommikul oli Brian seetõttu natuke pahane – viimati oli ta nii halvasti maganud siis, kui Mutionul pidu oli. Jessas, oli seal ikka karvaseid ja sulelisi – hoia ja keela. Kui kolmandal päeval Mutionu üksi jalul oli ja sahvrist puupiirituse välja vedas oli lõpp käes – peale mõningaid lonkse arvas peoperemees, et “mul ssääl idapuolses saffris piaks viel üit vihmauss olema” ja läks. Siiani otsib ja kaebab, et na pime on – ei leia hästi.
Nina uksest välja pistes tabas Brianit shokk – esmalt silmahakkavad kolm naabermõisa oli rüüstatud! Külatanumale, otse Suure Tantsuhalli peale oli läidetud tulekahju. Ennekuulmatu!. Brian kääris käpad üles ja hakkas kõige suurema telgi poole astuma. Et seal ometi ja lõplikult kord majja lüüa. Oma vahkvihas ta ei märganudki, kuidas üks räpane käsi talle malakaga kuklasse äsas. Lõpp oli…