Hilisõhtune troll…

Spordikotiga mees, kes agressiivse ilmega tagapingile räntsatas, rabas vastu ootusi hoopis kotist raamatu ja sukeldus sellesse. Selline inimene ei saa üdini halb olla. Luges himukalt, vahepeal järske vilks-pilke aknast välja heites, ega ei ole Peatus tulemas. Ja näris huuli… Kuna ta oli hetkeks sümpaatseks muutunud, loodan, et see oli raamatusse kätketud põnevusest, mitte närvilisest aripäevast…

Tema kõrval vaatas nukralt kaugusse teine mees. Ka ilmselgelt slaavipoolset päritolu. Mees oli lihtne – võibolla õhtune liinitööline, kes alles nüüd koju jõuab – lapsed magamas, naine samuti umerammestuses. Mees paistis murelik ja natuke eemalolev. Pilk eksles väsinult ja tühjalt suuremate trolliakna raamidesse jäävate objektide vahel, valimata neist midagi millesse hetkeks kinnituda… Ehk on ta kaotanud kellegi, ehk on ta kaotanud millegi… Ehk mitte…

Seljaga trollis sõidusuunas istudes näeb vabaks jäävast tagaaknast omamoodi pimeduse-valguse mänge – öhe kaduvaid värvirikkaid veiklevaid ristmikke, lähenevaid ja kaugenevaid valgetes-punastes tuledes autosid, õhkõrni inimeste (kes sisenenud eespoolsematest ustes) peegeldusi tagaaknal, zhestikuleerimas, seismas tuimalt…

Sõites, seljaga sõidusuunas, vaadates minevikku- ja pimedussekaduvaid tänavaid ja nende kõrvalharusid, koitis järsku, et lapsepõlv hakkab vist läbi saama – näiteks kohates meeldivaid, ihaldusväärseid naesterahvaid, tuleb hakata vaatama, ega neil ei ole Sõrmust sõrmes ja/või nad ei tõtta last magama sättima. Või saad ennast samastada inimestega, kes on vanad… Vanad ja/või pereinimesed. Või käid sõprade pulmades, kuulad nende vaimustunud uudiseid esiklapse sünnist…

Ma saan peatselt 27. Ma vist ikkagi olen midagi olulist maha maganud…