Isa Neptunus ja vaalad

Kord ennemuistsel ajal istus mere keskel kalju peal üks suur merivähk koos seitsme väikse merivähipojaga.
Oli merivähipoegade magamamineku aeg.
“Palun räägi meile unejuttu!” anusid nad.
“Oi jaa, räägi, palun!” toetasid neid teod, kes olid kalju külge liibunud.
“Hea küll, ma jutustan,” lubas suur merivähk.
Parajasti juhtusid mööda minema mõned tursad ja väikesed kilud (ehkki magamamineku aeg oli tegelikult juba ammu käes) ja üks suur meriangerjas, kelle nimi oli William. Kõik peatusid ning jäid kuulama. Suur merivähk alustas oma juttu…

Kõnelused tiigriga ja teisi jutte (Donalt Bisset, ER 1974) – teie mäletate, a minul on :D

Tuju, nüri ja nilbe nagu klimp, ajas “shoppama”, kogemata just Rahva Raamatusse ja sealt leidsin vanade raamatute leti – ja seal ta seisis… Omamoodi hea, et ma olen täis kasvanud, mitte täiskasvanud, muidu võibolla ei ostakski “lapsepõlve” enam…

Ent Rahva Raamatust veel – neil oleks vägade viimane aeg endale kodulehekülg valmis sehkendada. See ei pea olema eriti ülbe ja kift ja vinge ja änksa. Elementaarsestki piisaks – olemasolevad raamatud, tulevad raamatud, nendest teavitamine – kasvõi. Ma tavaliselt käin Apollos, sest ma saan niisama kataloogis ringi surfates leida midagi, mida ma siis ka ostma lähen (sest kumbki pood ei jää mulle nö. tee peale, ma pean mingi motivaatori endale leidma)

Ahjaa, kui mind kohtate, ärge palju ingliskeelseid fraase kasutage – ilmnes, et ma olen complete and utter BASTARDIZATION. Nii halb tulemus oli isegi sutsu üllatav…

Aga merivähkidel polnud sellest midagi. Oma kodus voodis oli neil kõigil hea julge olla.
Ja see ongi jutu lõpp.