Jaan II

Me mängime offitsas pinksi. Kellegil on oranzh pinksipall siginenud. Mihkel ühe laua taga, mina teise taga – pall peab põrkama mõlema laua peale. Reketiteks CD’d: tema esindab Elioni Sissehelistamistiimi, mina SUSE tiimi. Kirjutuspaus on sellepärast, et pall läks auti. Koridori, ja keegi ei viitsi tagasi tuua…

Me oleme viiekesi toas. Peale kella 12 tulnu võib nagi tabamata oma jope kogemata õhku riputada. Ja minul on kerged jääknähud. Moosesel algas “26 – lootus uus”. Ja minul on kopp ees sellest, mis paistab aknast välja vaadates*. Ja tüdimus ja väsimus. A see läheb üle. Kindlasti läheb. Ja siis ma olen jälle tore, sheff, popp ja lahe :). Ma olen üldse pikalt stabiilne olnud, nii et ma võin endale mõningaid hetki lubada :)

A ikka on tunne, et Apokalüpsi Ratsanikud kappavad siiapoole oma kilpkonnadel**. Vaikselt, ent järjekindlalt.

Ja hetk peale seda, kui tütarlapsed arvasid, et võiks peale ühte sööma minna, helistas Irmus Nälg-Surm ja ütles, et tuleb enne ühte läbi…

* – a eile jooksis meil õues rott ringi. Tuli nuka tagant, jooksis auto alla varjule. Siis üritas teisest väravast läbi murda. Ei õnnestunud. Jooksis tagasi.
** – et Apokalüpsi Ratsanikel on hobused, on laialt levinud väärarusaam – oleks neiö hobused, oleks nad juba ammu kohal…