Vilkuvad tulukesed

“Häid jõule, papi!” soovis valvesanitar heatujuliselt, kortsus vanamehele familiaarselt ka vastu õlga müksates, ja paigaldas vilunud liigutusega järjekordse raviküünla. Nurgas plinkiv plastmassist, meid-in-taivaan, jõulukuuseke vilgutas kaastundlikult kõiki punaseid tulesid. Oli vaikne õhtu, lumehelbeke (tasa-tasa) langes aknale, ei jaksanud aga jäisest aknalauast kinni hoida ning libises tänavale…

Vanamees ägas ja pühkis otsaeest higi. “Jõule, jõule, mu eesel!”. Tal hakkas tekkima kahtlus, et ta oli siin, haiglas keset väikelinna, oma süü tõttu. Olgem ausad, Rudolf oli olnud juba natuke aega välja sulanud, enne kui Klaus ta pannile poetas. San.epid. jaamale oleks ka pidanud ikka näitama. “Ah, mida need tõpratohtrid keeritsussidest ka teavad,” ägestus vana uuesti. Jõulukuusk vilgutas nõustumise märgiks kombinatsiooni valge-valge-valge, kollane-kollane-kollane, valge-valge-valge…

Sellel aastal jõulukingid hilinesid tunduvalt. Müüt Det Morozi olemasolust sai hoogu juurde…

Siin Tallinn..

actually, i’m losing it. peab hakkama mingeid hingamisharjutusi tegema, tööd samuti
vormsil oli tore, ent ma hakkan vanaks jääma. kolm päeva väsitab ära. ja ärge pilte niipea küsige – neid on nii palju, et nad ei mahtunud mul kõvakettalegi…