Lips läbi?

Kus mu lips on?

Kuuldemäng-hala ühes vaatuses, lavale astub Vova Kuznetsov, särk ripakil ja alustab (natuke vinguvalt):
“Hakkab peale, eks. Homme tuleb minna pulma (kahin saalis), a lips on kadunud (üksik naeruturtsatus. võib olla ka norsatus). Nagu see oleks muidugi kõik – kitsas on ülikond, pitsitab loomamoodi! Kägistab pluus, va massurikas (keegi südametu lurjus paremast äärest viskab lavale porgandi), vöö ähvardab nööbi visata süütute kõrvalseisjate sekka, nii et siht järgi jäävat.

Eeei-eeeei, ega mina tanutama hakka! Mina sinna homme pilte tegema mineb (naer saalist, hüüded “mine jah, eks sa mine, va lammas”). No ütles mulle Raissa Sergejevna, et olgu ma olla, et pilti vaja teha., Mina küll vastu ajama, et mis te nüüd, auline Raissa Sergejevna, pulm ikka tähtis päev ja seda uuesti ei tee, kui pildid nässu lähevad, ja et mis nüüd mina – et kas päris piltnikku siis polegi? Tema muudkui prömmib vastu, et muidu jäävadki tegemata, kubermangu päävapiltnik olla jäänud tüüfusesse ja surnud hoopiski ära, a karniomaniku poeg, Ilja, pildistanud kardina vahelt naabrimaja tüdrukut sootuks nõnna palju, et kõik roosa värv masinast otsas… (keegi neiu itsitab tiiraselt ent siis punastab tulekahjuna, nii et kõrvalistujad saavad kergeid põletushaavu)

Et kui mina ei tule, tema enda röstri võtab, sinna küljele augu teeb ja obskuurse kaamerana seda kasutab (“ah, ära aja pada, röstrisse nüüd sul ülepea keegi saab augu teha!” podiseb kõvakübaras isand esireast)… No mis mul siis ikka… A nüüd häda ja viletsus – kaarte vähe, objektiiv na pime, toorpilte ei saa teha, sest muidu ilmuta neid pärast 7 ööd ja 7 päeva ja püksiviikidest ei taha mitte rääkidagi!. Ja te abielluge ka tihemini, ega ma kahe pulma pärast ei hakka uut ülikonda ostma, kui vanal veel rosoljeplekkegi peal pole. A surema ärge hakake, ma vihuti ei pane ülikonda siis selga…”

Vova sülgab ja kaob vasakule ära, suflöör viibutab rusikat, kordnik eelviimasest reast ärkab ja hakkab räusates piletiraha tagasi nõudma – tema ep olla miskit näinudki…