Teaduslik fantastika
Plahvatusmürinat asendas plahvatusvaikus. Kõik vakatas, vaikis, helide liikumine lakkas. Levis vaid plasmapommide punane kuma. Ja terror nendes, kes veel elus olid…
Projekt “Maa” oli jõudmas lõpule…
***
Ei ole töötlus – panin korra IR filtri ette. Tulemus ei ole küll see, mis vaja, ent proovib kunagi uuesti.
Maal on õunu nii palju, et isegi kuused, männid ja kased tundusin neid täis olevat.
Männiõun pole nüüd küll mitte äramainimist väärt asi (säästukas näiteks suur purk “Männiõuna viilud kerges siirupis” – inglise keeli küll – üheteist krooni ringis), küll aga huvitaks need kuuse omad…
M… Mmmmmm… Niõun!
(Ja ära sa, Sepp, proovigi väita, et seesinane sõna, mida ma siin päris otse välja ei ütle, ei käinud su peast läbi, kui Tommi kommentaari lugesid).
Ei-ei, Marek.. Aadamaõun on hoopis teine asi, teises kohas ja ei peaks selle m-õunaga üldse kokku puutuma – ei otseselt, ei kaudselt (keskmisest enam levinud perekonnamudeli puhul vähemalt)