Vastus eilsele küsimusele

Niisiis, üksikud hinged – nad lähevad ja eksivad Londonis ära. Vabatahtlikult. Paar korda järjest. No teate küll – nagu lapsed “kogemata” vette kukuvad, eriti kevadeti, kuna vesi on ju külm :)

Ilmneb, et minus elab ikkagi topograafiline idioot, kes teatud olukordades üle võtab, eriti kui kõik täpselt ei klapi. Näiteks eelmise aasta Praha külastusest on pakkuda järgnev orienteerumisnõuanne: “On abiks, kui objekt, milleni soovite jõuda, on tegelikult kaardil. Mitte “siit natuke kaardist välja ja kuskil seal”…”. See aasta tuleb kogumikku täiendada nipiga “On abiks, kui kaart on õige”. Seekord päris ei olnud ja kuna ma olen hotellile lähenenud alati teiselt poolt, siis eile õhtul sai teda omajagu taga otsida (aadressi ma loomulikult ei teadnud) :)