Teh City

Kuu FAIL: enesetapja kihutab endale 5 kuuli pähe ja ühe keresse ning istub hetkel haiglas.
Nädala FAIL: vigastatud tuviga kanepi vanglasse smugeldamine

Enivei… Seoses Lauluväljakuga ei hakka heietama “kus-mis-mina-tol-ajal” või “kus-mis-mina-see-kord”. Hoopis oma esimest laulupeolkäiku tahan meenutada. Aasta siis oli… keskkool ja laulupeole sai mindud mitte lauljana, vaid lisasilmapaarina “tatikaid” kantseldama. Mistõttu kahte asja tahaksin siin meenutada:

– esimeses proovis oli muruväljakul väga-väga vähe inimesi. Nii ma seal siis lebotasin – keset väljakut, akustiliselt parimas kohas ja tuhanded inimesed laulsid MULLE. See oli ikka selline tunne, et… et… (tavapärane jutt sellest, kuidas sulg tõrgub, klaver sulab ja näpud pudrustuvad ning ei saagi seda tunnet kirja panna kuidagi)

– teine proov oli lõbusam: loomulikult tuli koos sõbranjedega, kes naiskooris laulsid, lavale ronida ja kaasa laulda. Mõne aja möödudes märkasin, et ümberkaudsete võõraste nägudelt võis näha päris huvitavat gammat alates hämmingust, lõpetades kulmukortsutusega, sõbranjed olid muidugi kõveras – sest noh, seal ma siis olin: laulmas ühe rühma viisiga, teise rühma häälega ja seistes kolmandamas rühmas, mille suhtes mõlemad valed olnud.

– –
Oh, hea küll – siiski tahaks ühe mõtte lisada siia juurde: see üleeilne laulupidu ei saa juba “puhttehnilistel” põhjustel sama “fiilinguga” olla, kui asjad 20 a. tagasi.

Õnneks.