Natuke positiivsete emotsioonidega tasutud teadaandeid

Ãœhelt näituselt sai läbi mindud eile – Mara Koppeli maalid Vaal galeriis. Ärge seda tutvustavale jutule lisatud pilti väga vaadake – kõik teised maalid on oluliselt paremad – värvid on eredad, puhtad, portreed ilmekad. Nii et kui satute Zelluloosi kanti, astuge läbi, näitus on avatud 7. veebruarini.

See alumine kirjurähni pilt Remolt. Kindlasti on olemas hulk perfektsioniste, kelle jaoks on horisont viltu või ma ei tea, mis veel. Aga ma vaatan seda pilti ja ma KUULEN seda kiiret vasardavat heli ning TUNNEN metsa lõhna (vaik, natuke pehkinud sammal, värske õhk). Kui ma veel ka silmad kinni panen ja natuke süvenen, mäletan isegi jänesekapsa hapukat maitset. See loeb :)

Rootsi fotograaf Fredrik Ödman – väga Å¡eff sait, väga Å¡effid pildid. [Via Jojo Falk – teeb, muide, nunnusid illustratsioone]

Milliseid ühiseid jooni leiad sina homoseksuaalsuse ja taimetoitluse vahel? ;)

Söömine on ainuke töö, mis toidab

“Maad kõik läbi käidud said, mekkisime toredasti, talvepäevast saime lahti…”, võiks PuÅ¡kinit ära kasutades laupäeva kokku võtta – kui Mari kell 1.19 lahkuma asutas, olime TÄPSELT 12 tundi veinitanud, söönud* ja filmitanud. Ja inimkonna kauneid õisi oli veel, nagu Liisu juba eelmise postituse all märkis :)

Ilmselt teate seda lugu, kus Pekka ei lasknud -30 kraadigagi läki-läkil “kõrvu” alla, sest muidu äkki ei kuule, kui naabrimees viina jooma kutsub. No vot, panin mina PÖFF’i ajal telefoni vaikse režiimi peale ja eile öösel panin lõpuks hääleka peale tagasi – vahest ikkagi helistatakse, pakutakse kookigi. Kahju, kui kõne “kaotsi läheb”…

PS. Ma täitsa usun, et läbulised Club Kadriorus riigisaldusele ligi ei pääsenud. Oleks ma Tarmo Männi nahas, ma ei annaks Arnoltsile selliseid dokumente igaks juhuks…

* Panen siis jälle kirja, mis ma tegin (Aveke, eat this!** :P) Ingver koos peekoniga praadima, küüslauku ära pane igaks juhuks. Natukese aja pärast viska pannile ka põhitoidus – kana. Lisa karrit või tÅ¡illimaitseainet (võid ka mõlemat panna, ent vaata, et kana maitse alles jääks) ja soola. Järgmisena pane pannile paprika ja Å¡ampinjonid. Samal ajal keera teise potti spagetid, lisa neile hiljem basiilikut. Kui kana jms on omadega enamvähem küpse, vormista ta natuke tummisemaks, kastme moodi gemüüseks – lisa piima, hapukoort ja (sinihallitus)toorjuustu. Natuke podiseb ja valma.
** literally***
***pun intended…

Teateid koduselt linnugripirindelt

Rivo, tuntud rets, nüsis kõikidel Toilet Duck‘idel pead maha.
Linnugripioht likvideeritud…

***
Vanarahvas teadis rääkida, et kõutsile, kes reede õhtul diskolemineku asemele kodus porgandit keedab, linnuke suhu ei jookse. Ootame-vaatame, ent ilmselt on linnugripioht edukalt välditud…

Ja Jaapanis võib ilmuda uus keisrinna

Eilse teema jätkuks – teenindav personal on tõenäoliselt niigi komplimentidega koormatud. Kui ta muuhulgas alkot juhtub jagama, siis ka “komplimentidega”. Kuidas sellises olukorras üldse välja paista? Tegemist, muide, on täiesti teoreetilise küsimusega :)

Me võime siin oma “kristlike pere- ja pedetraditsioonide” otsas ju ähkida, ent murrang tundub olevat ka riigis, kus sel ajal, kui Eestis veel artikuleeritud kõne uudiseks oli, käis tõenäoliselt juba ajalehtki – Jaapanis.

Keisritrooni pärimise seadus võib oma uues sõnastuses (keisriks saab esimene laps) jälle avada tee troonile ka naistele (senine Krüsanteemtroonil istujate nimekiri). Oskab keegi kommenteerida, kui suur diskussioon sellega on kaasnenud, avalik arvamus olla poolt igatahes. A eks neil ole juba häda käes ka sellega…
[EPLO: Jaapan võib lubada naisel trooni pärida]

Raamatupoes oli uus müüjatar

Või vähemalt nagu uus – pole sattunud sinna mõnda aega, viimasel ajal pigem… anyway…
Niisiis, müüjatar. Pikk ja armas ja tumeda peaga. Otsisin silmadele asendustegevuse ja vaatasin hoopis, kuidas möödakäijad siia-sinna lippavad, ninad salli peidetud, hingeaur pilvena kraest kinni hoidmas. “Mulle meeldib su soeng” olin ma juba ütlemas, ent sain, nagu alati, sõnasabast kinni. Kuigi meeldiski – tumedad-tumedad kohevad juuksed langemas sirgelt pea õlgadeni, laupa kattev sirgelt lõigatud tukk – umbes nagu CKleopatral. Ei oska seletada eriti, meestevärk :)

Nii ma siis kohmasingi, et ei, tÅ¡ekki pole vaja ja lasin jalga…

Külmateemat kommenteerivad niigi kõik. Parem siis lihtsalt üks link [via Pronto] :)

PS. Kui viinerid (praekartuleid tehakse muidugi suitsuvorstiga, ent polnud hetkel käepärast), erinevalt kartulist ja sibulast, panni külge kinni tahavad kõrbeda, on see vist väike vihje, et liha ei ole nendesse just liiga palju sattunud?

PSS. Kui eelnevasse lausesse sattus õige arv komasid, ja mis veel veidram, õigetesse kohtadesse, siis on see puhas juhus…

Igasse päeva midagi uut: kodune WIFI

Niisiis, sigines meile siia üks juhtmest vabastaja Linksys WRT54G-EU* ja põnevust jätkus kauemaks. Jätkub edaspidigi, kuna pole sellise asjaga varem kunagi kokku puutunud.

Mis tehtud:
– mõlemad PC’d kablapidi võrgus, neist see, milles on Kraam, sai ka püsiaadressi, et ei peaks ta IP’d nagu rosinat noaotsaga taga ajama. (Ah, hea küll, suht mõttetu liigutus tegelikult, sest nime järgi on masin kah ilusti leitav, ent proovima ju pidi :) )
– 1 läppar võrgus, täna juba läbi WEP‘i. Saast küll, ent eile polnud sedagi – isegi ära häälestatud MAC-filtri unustasin aktiveerida. Mis päädis sellega, et täna avastasin, et kaks võõrast tölli on IP’d ja võrku käinud noolimas.
– Miks eile WEP’i tööle ei saanud, on muidugi täielik anekdoot – kui on kirjas, et võtmes kasutatavad sümbolid peavad olema hexadecimal, siis nad peavad olema hexadecimal (0123456789ABCDEF) ja mitte midagi muud :)
– WPA‘d ei ole veel peale keeranud, kuna vana Orinoco (B-kat WIFI, 11Mbit/s) kaart ei toeta seda. Mingid draiverid sai küll juba leitud, mis peaks WPA toe tekitama, ent kõigepealt katsetab, et ehk eraldatakse uuem (= kiirem ja turvalisem) G-kat kaart (54 Mbit/s).
– ruuteri firmware uuendatud

Teha:
– teine läpakas tööle panna, kui see koju jõuab
– WEP -> WPA
– mingi kavala esteetilise paigutuse peaks välja mõtlema (ripplae peale?)

Probleemid:
– läpakal viskab vahest veebi ja outlooki 4-5 minutiks tagant ära. FTP ja MSN jooksevad ilusti edasi. Any ideas?
– millega efektiivselt kontrollida, ega keegi tundmatu võrku ei tarvita? Praegune turvatase on tõesti piisav ainult lootuse tekitamiseks, et äkki võetakse kõrvalmajast mingi päris lahtine võrk meie oma asemel…

Kasulikku lugemist:
W jagatud Essential Home Wireless Security Practices (NB! aastast 2002)
minut.ee: Kodused WiFi’d & WEP = uksehaak

Meelelahutus:
Hea miksi leidsin, Von Bi kokkumiksitet‘ “Never loose that feeling”. (Ja pildistada oskab ta ka)
Milleks on Internet üldse olemas?

* Ei, ma ei otsinud seda häkitavat-näpitavad linuxiversiooni, võtsin, mis kätte jäi e. versiooni 5. Ma ei saanud lihtsalt aru, millised puuduvad omadused ma juurde/lahti saaks, kui ma 3. partei firmware peale lükkaks…

Vot sihuke mees olen*

“Seda et… ma täna pikalt ei saa juua, ma pean minema koju nõusid pesema”, ütles ta kahele vapustavale tütarlapsele, kes oleksid olnud ta nõus “endale jätma”. Eelnevalt oli ta kodus enda külalistel kõhu täis kokanud (kapsahautis oli broo, võis praetud Å¡ampinjonid türgi ubadega jäid magedaks) – sealt ka nõudehunnik…

Nagu lubatud, sai ka tehtud – kell kolm öösel viis takso ta ilusti koju. Nõusid pesema…

Lisaks
K.N. supersnapblogist leitud link fotodele noorte elust Lukašenkastanis Bulgaarias. Muide, ka ta enda sõjaväepiltidest on seal üks kogum.

Ja üks veider loobitav kaamera.

* Lugu seeriast “Sepp – ihaldusväärseim poissmees blogosfääris”.
To be continued, of course…

Mwaahahhahahaaaaa!

Paddy O’Somebody

Hommikusöök kell kuus, teemaks “Iiri keele olukord, mustanahalised iirlased”.
Ja siis oligi juba viimane aeg magama minna.

Vaatan, et panin eelmised postitused kogemata samale päevale “publitseeruma”. Hooletus hoos, tagajärg taga…

Homme on 14. ja laupäev.