Tundub, et oleme Rivoga PÖFFi pildistamise suht loogiliselt – vastavalt oma tugevatele külgedele – ära jaganud: tal kultuur ja tunded (filmid), mul alkohol ja tikuvõileivad (vastuvõtud). Kuna filmidest räägivad kõik nii kui nii ja ma olen ainult 2 filmi näinud, võiks rääkida natuke hoopis inimestest :)
Prantsuse suursaadiku residentsi tormanuna selgus, et kavas oli pool tundi tegelikkusest varasem aeg. Õnneks avastasin, et polnud ainuke – ka Guy Thauvette (Otsides Alexandre’it) oli sama asja ohvriks langenud. Nii me siis seal istusime, lobisesime ja lasime teisi oodates veinil hea maitsta. Guy on quebecqois ent oli samuti üsna üllatunud, et pressika moderaator ei hakanud esmalt rääkima filmidest, vaid tõstatas rahvusküsimuse. See, et Kanada suursaadik vaidluse ajal poolprofessionaalse “ma-ei-taha-siin-olla”-näoga oli sunnitud istuma, tegi talle muidugi nalja. “Ega sul sellest pilt ei ole”, uuris ta. Kahjuks mitte midagi tabavat.
Ãœks asi, milles me siiski ei suutnud kokku leppida – kummas riigis on enesetappude suhtarv kõrgem, kas meil või neil…
Kohatud belglased on mõnevõrra sarnased (lühikesed, räägivad kiiresti, emotsionaalsed) ja natuke erinevad (üks prantsuse-, teine flaamipoolsest osast). Lahedad tüübid aga mõlemad. Dominique Deruddere’ Verepulm, rež.) jutust paar kildu:
– peale Oscari kandidaadiks esitamist (Everybody is famous) jäi tööd kuidagi väheks. Keegi ei julgenud enam pakkuda – et äkki on jõle kallis mees;
– esimest korda sai kaamerat katsuda juba lapsepõlves: vanemal vennal oli miski kaamera, mida too ei lubanud puutuda. Asjad muutusid, kui Dominique avastas, et vend mitte ei käi metsas filme väntamas vaid deitimas. Ähvardus emale ära kituda “ostis” kaamerakasutamise õiguse…
Filmis Igamees psühhopaati mänginud näitleja Carlo Ferrante on reaalelus sümpaatne ja natuke murelik pereisa – kuidas selline filmiroll mõjutab last ja naist, kas tööd jätkub piisavalt jne. Et Carlo on prantsuskeelsest Belgiast, kipub ta jääma olukorda, kus raha ja staarid tulevad Suurest Naaberriigist Prantsusmaalt – nn star-system neil endil praktiliselt puudub (Deruddere arvas umbes sama ka flaamipoolest, lisades et üle keskmise ulatub vaid 2-3 koomikut, kelle puhul oleks saalid alati täis, isegi kui oleks filmitud vaid nende kinganinasid…).
Mõlemad tundsid muret Belgia väiksuse üle – probleem, mis meile eriti tuttav – raha suuremat sorti filminduse aretamiseks lihtsalt ei ole. Näiteks “Verepulm” on paberite järgi, vastavalt rahapaberite päritolule, saksa film (“Belgias ei anna mulle keegi 7 miljonit eurot – tee film”). Prantsuskeelsed kanada filmid peavad samuti mitut võitlust võitlema – ingliskeelse Kanada filmid, muu maailma filmid… Mitte-hollywoodi filme näitavaid kinolinasid lihtsalt ei jagu kõigile…
Korraldajate kohta ei oskagi kohe midagi rääkida – nad lihtsalt rokivad. Kus kuradi kohast nad kogu selle energia küll võtavad… :)
