Kaks tummfilmi on PÖFFi raames ära nähtud – Nosferatu ja Jeanne d’Arci kannatused. Mõlemad sama skeemi järgi – film jookseb, keegi teeb koha peal heli kõrvale. Ent peale sarnase algidee olid nad aga üsna erinevates tajuotstes…
Nosferatu ja teda toestav Kriminaalne Elevant oli üsna lõbus ja kõbus ja lihtsalt seeditav.
Teine film ja tema tundmatuseni sämplitud linnukeelne heliriba Hector Zazoult oli aga ängistav, kriiskav, rõhuv. Minu jaoks läks kohati liiale: suutnud mõneks ajaks sisse elada, hakkas see taustaheli filmi toetama, siis aga pikiti sisse füüsilise taluvuse piiril “linnukesi”, mis kiskusid puruks õrna keskendumisvõime, mis omakorda pani soovima Jeanette kiiret põlemapistmist…
Nii, et kellele meeldis, kellele mitte, mulje jäi temast siiski elavam…
Täna nähtud mocumentary parkimiskonrolöride elust – The delicate art of parking – oli aga lihtne, üsna naljakas ja mugav.
PS. Ma otsingumootori kaudu tulnud külastustest näen, et tihti otsitakse raamatute või sündmuste kokkuvõtteid – eriti “Tõe ja õiguse” omi (can’t blame them, can we), nii et ma teen ka Jeanne d’Arc’i käppelt ja noortepäraselt ära:
Seal, noh, oli nagu hunnik preestreid, kes olid nagu seksuaalselt rahuldamata, sest nad nagu ei tohtinud seksida või nii ja siis oli üks tsikk, kes ei tahtnud naiseriideid selga panna, et need preestrid nagu vaadata saaks teda seksika ja kuuma beibena. Ja siis need pervod põletasid ta maani maha, et ikkagi kuum oleks…
