Tegelen fotograafiaga*
Wally teab: “Stress is caused by an unrealistic belief that people care about you.”
No mitte ei saa aru. Mina mõtlesin, et need ajad on möödas, kus politruk seisab nagaaniga selja taga ja sunnib sind “Za rodinu!” karjudes teatud saite külastama. Ja et kui sa sellel päeval tol kultuurituse miiniväljal ellu jääd, siis kirud ja nutad, sest tead, et homme pead jälle tormama… :)
Arvestades mu taguotsa suurust, ei ole ma just mitte väike kehkenpüks. A mul tõesti meeldib fotograafiaga tegeleda. Ja ma tõesti ei arva, et ma olen mingil kunstilisel tasemel ja et mul on midagi tõsist öelda. Nope. Las ma siis reostan enda blogi, mitte ei topi asju pidevalt fotokalasse, ei kirjuta tigetsevaid lugejakirju, ei kommenteeri, nii et tatt lendab, eesti kollektiivse ajuga peldikuseinadel. Peaks ju igati “kõik-võidavad” situatsioon olema, eks? :)
Aga ei – üheltpoolt osad ohkavad, teiseltpoolt osad solvuvad, osad vihastavad… Ärge stressake – tegelikult on kõigil poogen :)
Tõsisemalt – et “fotograafiaga tegelemine” on muutund massiliseks, on ju tegelikult iseenesest mõistetav. Inimestes siiski on mingi pool, mis tahab ennast natuke väljendada ja fotograafia on ainuke ala, kus algkapitaliks on vaja vaid natuke pappi ja pealehakkamist. Joonistamiseks peab ju olema kätt, laulmiseks häält, trummipuhumiseks kopsumahtu. Ma ka pigem joonistaks, kui pildistaks – a näe, ei oska:P Pudelisse tagasi seda “tegelemise” puhangut ei pane – seega peavad keskmisest kõrgema kunstiande ja madalama valuläve suhtega inimesed kogu seda jama õppima taluma.
Vaata lisaks: asjalik/murelik Kalkar, natuke hüsteeriline/meeleheitel Roger ja loomulikult klassikaks muutunud Schluss , keda siin korra ka puudutatud :)
* – pealkiri Kalkarist
