Per aspera ad aaaaaaarrghhh

Kui mu ukse taha peaks ilmuma Mirtel, kandes üll vaid oma müstilist naeratust (no ja mingeid jalanõusid ka, ühiskoridor ikkagi) ning ütleks “Võta mind!”… siis ilmselt kukuks pikem vestlus välja umbes nii:

– Mirtel (asjalikult): “Võta mind!”
– mina (silm tõmblemas): “EI VÕTA!”
– Mirtel (vastust kuulmata): “Võta mind jõuliselt…”
– mina (silm tõmblemas): “ETTEVAATLIKULT!”
– Mirtel (hämmeldunud): “Aga…”
– mina (silm tõmblemas): “EI KÕIGUTA!”
– Mirtel (end kogunult): “Põgeneme üksikule saarele, kisume end alasti…”
– mina (silm tõmblemas): “EI KISU!”
– Mirtel (silmatõmblus hakkab juba nakkama kuid naeratust müstilisest maagiliseks muutes hakkab jalanõusid ära võtma…)
– mina (silm tõmblemas): “PANE TAGASI!”
– Mirtel (äkkidee ajel üritab nagist käeraudu haarata, et end nendega minu külge aheldada)
– mina (silm tõmblemas): “EI PUUTU! EMA OMAD!”
– Mirtel (mõistmatult) “Aga… aga sina… ja mina… me…”
– mina (silm tõmblemas): “EI, EEVA!”
– Mirtel (lõpuks ärritudes) “Kuulge, ma ei ole mingi Eeva!”
– “OTT, EI,… vabandust!”

Nüüdseks vaid jalanõusid kandev Mirtel kaob ukse paukudes, mina jooksen vannituppa nutma.
Ent mitte kauaks, sest Ott on juba söögilauale roninud…

TL;DR: nüüd oskavad mõlemad kaksikud toolidele ronida. Maailmast sai nende külm ligane klimp…

Tüdruk – pea taevas, süda metsas

Topeltsäri. Neid peaks veel proovima. Photoshopis saaks muidugi ilusamad ja paremad, a kellele see aeg seal arvutis istuda… :P