Hiljutise Firefly vaatamisega meelde tulnud üks igati kobe tütarlaps ja pidevalt meeles olev üks igati kobe lemmikpervograaf ühe pildi peal. Hmmm… jääme huviga päristulemust ootama.
Seniks meeleolumuusikat…
Sinna ma nüüd poengi…
Research has led to the discovery of the heaviest element yet known to science.
The new element, Governmentium (Gv), has one neutron, 25 assistant neutrons, 88 deputy neutrons, and 198 assistant deputy neutrons, giving it an atomic mass of 312.
…
Governmentium has a normal half-life of 2-6 years. It does not decay, but undergoes a reorganization in which a portion of the assistant neutrons and deputy neutrons exchange places.
…
Science reveals heaviest element ever discovered (via @aabram)
Nädalavahetus maal oli orienteerumise suhtes huvitav: tee – tumevalge, väli – helevalge.
Tegin natuke puhastust kapis: vana Astrodata masin, hiiri, klavereid jms. Enamusel kraamile HV kaudu tahtjad olemas (CD-ROMi ei taha?). Peaks veel tuhnima ja vaatama, mis IT-juppe veel üle on. Mõne jupi eest ehk saab äkki paar õlligi…
Kuulge, kas tänase ja eilse pildi lumi on valge või lillakat tooni?
Kui teile teada olev maatee on lahti lükatud “laiemalt kui elu”, hoidke raja keskele. Autolükkamises edukalt käpp valgeks saadud (literally).
Viimaseks midagi veidruste maailmast: ma olen maal, üleval, oma toas… ja siin on WiFi. Tõsi – WiFi ja Päris Interneti vahele jääv Kõu on siiski tiba pubekas.
Seoses ID-kaardi ebatäieliku poolestumisega seadsin sammud endisesse KMA’sse ja kohtusin seal fotoautomaadiga. Nagu lubatud, tegi apastraat must kolm fotot, minu asi oli neile lihtsalt pealkirjad panna:
1. “kahetsev massimõrvar (allikas: politseiarhiiv)”
2. “vabanesin just kainerist”
3. “vana mees tahab koju”
Analüüsinud, kas, miks ja kuidas ma kõikidel kaadritel objektiivist mööda vaatan, teatas klienditeenindaja, kena soliidne daam, et “kui tema prillid ära võtab, siis tal jooksevad isegi mõlemad silmad laiali”…
Raamatuid on nii palju juba pooleli, et tegin Delicious Library’sse kategooria “Öökapike”. Kohe panen arvuti käest ära ja alustan järgmist.
Ilmutatud filmi esimene kaader. Rohkem kui pooled on praktiliselt täiesti haihtunud. Kahju aga ega’s midagi, tuleb uus (test)film käppelt pildistada.
Käes on jälle see aeg, mil saab fotogaleriid lapata ja mõelda, et mis kuradi maailmas me küll elame: World Press Photo võitjad on valitud. Ja et tegemist on pressifotoga, võite ise arvata, mis värv/substants prevaleerib. Samas loodus ja sellised keigarid on päris muhedad.
Fotodest ja tajust veel. Sattusid ette ca 1949 tehtud värvifotod Londonist. Kui mustvalged fotod on ajus märgistatud selgelt “arhivaalidena”, siis värvilise peale hakkas justkui mingi teine mootor tööle – et “oh, oot, siin ma olen ju olnud, nüüd on säänne ja määnne seal”. Veider.
Ja märkus iseendale: tasub teha paremaid pilte. Siis vähemalt pole rahast kahju, kui laboris tavapärase skänni asemel kogemata terve filmi printi lükkad. Samas, olgem ausad, kräpp suurelt (A5) paberil on ilusam kui kräpp arvutiekraanil.
Eile ilmutasin oma esimese filmi üle… ma ei tea… paarikümne pluss midagi aasta. Tulemus oli kahvatu. Midagi võib-olla õnnestub päästa. Varsti uuesti.
Nädalavahetusel sai käidud sünnal. Just nimelt “sünnal”. Mängutoas. Kuskohast lapsed küll sellise energia võtavad? Ma olin mõne tunni möödudes puhtalt nende vaatamisest omajagu väsinud :P
TGIF