Barbaarsed barbarissid

Kujutage ette, et on olemas selline silotorn, mis on täis lahtiseid sidrunibarbarisse. Ja te kukute sinna sisse ja hakkate vaikselt ent kindlalt vajuma allapoole. Barbarisside meeldiv lõhn uinutab teid. Juba olete sees põlvini, üritate rahulikult jalgu tõstes ja barbarisse allapoole talludes pinnal püsida, ent te vajute sügavamale.

Juba olete sees puusani, barbarisside imal lõhn lööb teie ninna veel teravamalt, tekkima hakkab kerge rahutus ja te üritate end visata selili, et pinnal püsida. Ent te vajute ikka sügavamale. Barbarisside lõhn on õõvastavat visiooni kandev. Paaniliselt rabeledes ja kätega ujumisliigutusi tehes matate end veel sügavamalt barbarissidesse kuni nad ulatuvad kaelani. Barbarissid lõhnavad hüsteeriliselt ja laibalõhnaliselt.

Te loobute võitlemast ja uppudes täidavad barbarissid esmalt lõhnaga, siis juba kommidena teie suu, nina ja kõrvad. Viimaseid katuseaugust kumavaid päikesekiiri vaadates mööduvad teie silme eest te elu hetked: lapsepõlv – esimene jalgratas ja kohe katki kukutud põlv. Esimene “kaks” emakeeles ja esimene kihlveo peale klassiõele antud musi. Koolilõpuülikond, millesse alati viigid valesse kohta tekkisid. Esimene murtud tüdruku süda, esimest korda murtud sinu süda. Mahajoodud ülikooliaastad ja magamataoldud sessid. Esimene töökoht, esimene palgapäev…

Viimaste hingetõmmetega täituvad te kopsud barbarissidega, kõik jääb vaikseks, ainult barbarisside lõhn ripub raskelt ja mõrvarlikult…

Ah, et mis barbarissid? Keegi oli tualetis ilgelt palju õhuvärskendit lasknud… Olen ma draamakunn või mis?