Uhti, uhti, uhkesti! (1969)

Tume road movie Tartusse kolinud töölisnoormehest, kelles tärganud koduigatsus ajab ta taas teele kodulinna Viljandi poole. Et nooruk, keda juba põhikoolis Pastlaks hüüti, kaotas turul oma viimased viis kopikat hasartmängus, on ta sunnitud liikuma jalgsi.

Puhjas korjab väsinud nooruki peale GAZ-69ga sõitev kolhoosiesimehe poeg hüüdnimega Poizz, autos istub ka ta igavlev anorektiline tüdruksõber Kõrsik. Kilomeetrite veeredes hakkab autos mängima uus lugu – paksu, labase peigmehe varjus elanud tütarlast hakkab köitma pealekorjatud noormehe siirus, soojus ja Tartu kaubajaamas vagunite täis- ja tühjakslaadimisega väljateenitud muskulatuurne, päikeses mänglev keha.

Et Poizz tarbib ka ohtralt vägijooke, liigub seltskond pigem kõrvalteid pidi. Õhtuhämaruses jõutakse jõe äärde, ent mida pole, on sild. Pastel teeb ettepaneku ületada jõgi maastikuautoga, et Poizz teatab talle loomuomase rämedusega, et Pastel pole mingi laevnik ja otsustab magama keerata (“Poen nüüd Põhku, höhöhöhö!”). Alistunud tütarlaps longib mehega kaasa, aeg-ajalt üle tema pea Pastlale pilke heites.

Hommik aga (ning kaamera) leiavad Pastla ja Kõrsiku jõe äärest armutõotusi jagamas. Leiab nad ka nüüdseks “omandi” kaotusest loomastunud Poizz, kelle eest armunud jõkke põgenevad. Keset jõge takerdub tüdruk vana silla jäänustesse ning murrab kiires voolus käeluu. Appi tõttanud noormees väsib ning nad upuvad.

Stseeni mõjul kaineks saanud, ent paanikasse sattunud Poizz põgeneb sündmuskohalt. Filmi viimastes stseenides näeme üha kiiremini tormava auto tuuleklaasi taga tema tardunud silmi, kuni tumeda, eklektilise, ründava džässisoolo katkestab kurvis lõhkeva rehvi vägivaldne “karplauh!”.

Ekraan mattub pimedusse…

IMDB