Kuidas Maali mammograafis käis

Maali kuulnud, et Tartu linnas, Kaubamaja ees olla mammograaf. Sihuke buss. Tasuta. Järelikult – tuleb minna. Bussis Maali küsis ühe noorema naise käest, mis see mammograaf ka on? Selgitati lahkelt. “Vaat, kus vedas,” mõtles Maali, “eile oligi saunapäev ja puhas pesugi sai selga.”

Maalile tegi rõõmu, et seekord ajalehes ei valetatudki – buss ees, järjekorda netu – mis sa hing veel oskad tahta. Sisse astunud, kooris ta mantli maha ja undrukukoorma kergemaks. Seejärel vinnas ta rinnapartii, mille tähistamiseks kasutatavaid numbreid-tähti õpitakse alles 5. klassis, doktori ette lauale…

Laua tagant vaatas vastu kerge hämmeldus. Veidike nagu tuttava näoga hämmeldus. “Äkki poleks pidanud silma tegema, ta ju nõnnnna noor,” mõtles Maali aga tegi harjumusest uuesti. Vea parandamiseks korra veel, a mõlema silmaga. Õnneks kogus ülikonnastatud kerge hämmeldus end kiiresti, professionaalselt, surus Maali kätt ja lausus autoriteetsel toonil: “Hea naine, see värk on nüüd küll suurim… narratiiv… mida ma näinud olen, isegi sotsministeeriumipäevi arvesse võttes, ent võin julgelt lubada, et järgmise nelja aasta jooksul suurendame seda… narratiivi… veel kümme protsenti”. Nende sõnadega surus ta, nagu iga arst, Maali kätte hunniku värvilisi buklette ja pöördus järgmise patsiendi poole.

Positiivsusest pakatav Maali astus välja ja marssis kindlalt edasi!, nagu doktor käskis, bussijaama poole, ega näinudki, kuis äsja saabunud Vähiliidu mammograafiabuss uksed pehme plaksuga valla lõi…