Рахвускултуури хукк

Lõik raamatust “Eesti ajalugu II (2006)”, re-transkribeeritud toimetuse poolt:

“1994. taipas Eesti Valitsus ja rahvas, et venekeelne elanikkond taasiseseisvunud Eestist ei lahku. “Neid on liiga palju, mei ei saa midagi teha,” hüüdis Valitsuse Rahvusasjade Komitee spetsialist Lembitu Ümeranurmevere ja murdus vaimselt, osade meenutajate sõnul ka füüsiliselt. Üldise minnalaskmise meeleolus võeti universiteetides ja keskkoolides 1998 kasutusele kirilitsa, põhikoolid ja lasteaiad järgnesid 2001. Täielikult minnakse vene keelele üle 2008…”

Ainult et… seda ju ei juhtunud. Ja iga kord, kui ma loen kellegi arvamust, et mõnedsajad-mõned tuhanded pagulased ongi Eesti Kultuuri kirstunael, hiilib mulle pähe kaks mõtet…

a) suure rahvusvähemuse kohalolek on teinud rohkem kasu kui kahju
b) “Kalevipojad” on Eesti kultuurile suurem oht kui pagulased.

Pikemalt:
a) See ei ole nüüd mingi “Erinevus rikastab” roosamanna. Pigem tundub mulle, et suure võõrkeelse, paljudel teemadel võõrmeelse kontingendi olemasolu on midagi, mis on sundinud poliitikud, arvamusliidrid ja rahva üldiselt jalad perse alt välja võtma ja neid natuke liigutama. Ilmselt olete kuulnud juhtimisteooriatest, et kergelt kriisis, ohuolukorras meeskond töötab efektiivsemalt. No vot, mulle tundub, et linalaka 100% rahvusriigina jääks päris palju tegemata, sest… noh… milleks – kõik on ju hästi – teeniks pappi hoopis…

b) “Kalevipojad” on majanduspagulased, kes toovad naaberriikidest tagasi teenitud raha ja omandatud võõrkultuuri (keel, kombed) ning üsna julgelt võib väita, et tegemist ei ole just kõrgkultuuriga. Teenitud rahaga on huvitav probleem – seda on üsna palju või põletatakse seda piisavalt heledalt, et see tõestab nende autoriteeti mingis ringkonnas ehk neil on keskmisest suurem mõju oma rahvuskaaslastele. Liites teema A: Jõhvi venelane ei taha keegi olla, Joensuu ehitaja – miks mitte. Kes sis ei taha olla papiga pomo, kes alati võib paar pullot sisse tõmmata jne. Elik teise grupi, kuigi väiksema, mõju on suurem.

Discuss :P