Kevad, lõpuks ometi!

Veebruarikuised tuisud ja hanged ja pimedus mõjusid päris muserdavalt, kui päris aus olla. Seega ei suuda ära rõõmustada, et lõpuks on käes kevad. Kevad – see on puhkus, see on sanatoorium – kõik tärkab, tänavad on täis rõõmsaid inimesi, seelikud sulavad lühemaks (võrdsuse huvides – loodetavasti ka meestel), voolab vein ja ihumahlad… Tsiteerides klassikat: “ma olen täiesti terve mees ja tahan kõike seda saada”. Diskol näeme, raisk!

(Postitus on kirjutatud koos eelmise postitusega novembris ja avaldatud automaatselt 20.03.2020. Välistada ei saa ka ajaloovõltsimise katset.)