Partida para a Estónia
Ljonka vaatas uduste silmadega nukralt aknoolipudelit ja ohkas. Aju oli saanud puhtaks nagu tentsiku pedantseisse käteisse usaldet’ ohvitseri saabas. Uus ohe. Aju krigises vastu…
A mitte sellest ma ei tahtnud rääkida… Tegelik elu on natuke veidram.
Jõlkusime Rivoga, kaamerad näpus, Radissonis, et platvormilt pilti teha. Üleval aga tšillis pool Portugali jalkamansat. Tegime oma pildid ära ja tellisime lifti, et paar korrust madalamalt ka proovida – portugaallasi ei hakanud tülitama – las kosuvad enne rasket ja häbistavat 3:1 kaotust. Ronime lifti ja mis me näeme – jalgpallurid, Figoga eesotsas, jälitavad meid ja äkitsi oli terve lift neid täis, meie seina äärde pressitud…
Mingi hetk ma tundsin, et ma pean neile mingi sõnumi edasi andma. Kamoon, mitu korda elus mul selline Šanss avaneb, ah? Võtsin julguse kokku ja sõnasin: “Excuse me. Excuse me, please. That’s our floor. Thank you…“
Figo toksis mingit smsi, kompromiteerivat raudselt.
aa. staarid. kurat, te saite nende higilõhna tunda. ja nii lähedalt! oh!
oi sepp, ma tean paari inimest, kes oleks nõus loobuma kõigest, et figoga koos liftis sõita ja sina suudad sõnastada sellise geniaalse lause.
sul oli selline võimalus ja sa hakkasid viisakalt välja trügima? -laks-laks välguga näkku, portreed, makrod ninakarvadest ja silmalaugelt, perepilt ‘mina, figo ja rivo’! kuhu neil põgeneda, kahest korrusest oleks piisanud, et teha miski 30ne seeria..
säh sulle figot!
pane tähele sepp.. varsti on õhtuleht sul sabas ja küsib sult kui figole lähedalseisvalt isikult intervjuud ja teeb sust pilti jnejne.. :D