Ilmar Raag ja “Klass”, vol.2: Nähtud
Alustaks kaugemalt, põhikooliajast. Meil oli koolis üks tüdruk, minust mõned aastad vanem, keda kiusati – ma ei tea selle loo algust, vaevalt, et seal konkreetne algus oligi. Tuli tema vend meie klassi, hakati ka teda kiusama, nagu ka nende noorimat õde hiljem. Kiusamine ei olnudki niivõrd klassis sees – me klass koosnes enamasti kokku 5’st inimesest, ei teki kriitilist massi – pigem vanemate õpilaste poolt. Ja korduvalt õigustati oma tegevust selle sama argumendiga: nad olla millalgi midagi ära kaevanud. Kitsed, noh, järelikult võib…
Filmi tegemine tõis selle meelde ja siis vahest kriibib, et ma seda klassivenda (tõenäoliselt) isegi ei üritanud kaitsta. Ma ei mäleta enam suurt midagi, ent aktiivselt ma ei kiusanud (välja arvatud ehk üks eredam kord, kus ma üritasin temaga kakelda, et teistele midagi näidata. See oli üks kahest kakluse moodi asjast, milles ma üldse elus osalenud olen. Ptui-ptui-ptui…) ent kaitsma ka ei tõtanud. Argus ja/või enesealalhoiuinstinkt? Kas sellest oleks midagi muutunud? Tema jaoks? Ja mis eriti oluline – minu jaoks tol hetkel? Olgem ausad – prillidega, kergelt ülekaalulisel, läbi-lõhki viielisel õpilasel on autoriteet üldiselt… eee… kasin.
Hiljem, 8.-9. klass, kui autoriteeti nagu natuke oli (rajooni meistersportlane ikkagi jms. :) ), ei olnud vist enam tegemist nii suure probleemiga – põhilised kiusajad olid lahkunud, meie ise olime juba nii pikad, et võisime noorematele pähe astuda. Peale põhikooli läksid me tee lahku.
Aga filmist. Olgem ausad, tegemist ei ole maailmarevolutsioonilise sisuga, ent film oli hea – vaheklipid, muusika, montaaž ja noorte näitlejatöö loksutas asja paika. Ok, vahepeal on dialoog natuke pingutatud, ent kui mõtlema hakata – kes meist ei ole proovinud päriselus “kildu rebida”, et lahe olla. Samamoodi pungestatud nali või ropendamine…
Hmmm, ma ei oskagi filmist endast pikalt rääkida – vaadake ise, mõju sõltub suuresti teist endast ja te minevikust.
Jällegi ports asjakohaseid viiteid: filmi kodulehekülg, Ilmari blogi, linastumine Sjuuperkinodes (näidatakse ka Rakveres, Kuressaares ja Viljandis).
ka sina, sepp. oeh küll. sinust poleks ma seda oodanud.
täpsustad?
kas ka sina sepp olid tropp? – taheti vist juba küsida, aga ei julgetud, sest pärast äkki ilmariga tulete veel… ;)
a see film on mu arust eesti esimene parimaid… ühtki teatrinäitlejat ei ole ka filmi ära rikkuma võetud. ja vaataja eetilised tõekspidamised pannakse võimsalt proovile. mina olid troppide poolt kogu aeg täiega. viimse hetkeni. fcuk, lets kill them all or smth. ja nüüd saab arutada igas lehes 3 nädalat, kas esitus on ikka piisavalt pedagoogiline.
“…Olgem ausad – prillidega, kergelt ülekaalulisel, läbi-lõhki viielisel õpilasel…” – pane selle jutu illustreerimiseks oma ülikooli lõpu pilt siia mille ma sulle hiljuti saatsin :)
Saamas koolide ja laste teemal arutlesime eile just(koolitaja Aivar Halleriga kui keegi teab) ja meie kahe infot kokku pannes selgus, et koolides ongi asi palju hullem kui enamus maarjamaalasi ette kujutab. Ei olnud hea tõdemus…