0
Väike suvine lugu...

Järelkajad

Lühijant ühes vaatuses.

Lihased (veidi solvunud häälega): Täname tülitamast. Palun väga, siin on teie tagasiside…”
Mina: Võeh-võeh… Nagu oleks peksa saan.. peksa andnud kellelegi.

—
“Pelmeeni supp ja kana salat,
kes neid suudaks lahut… oot…”
(Pierre’i menüü ainetel)

—
“Roses are red,
and… erm…
the blue flowers…
…are blue
and it’s fucking cold
“

One thought on “Järelkajad”

Comments are closed.