Vanasõnad, vanad sõnad ja uuemad sõnad

Kui Arno pülgaga kooli jõudis, oli uudissõnade kontrolltöö juba lõppenud

Kohati hakkab silma, et inimesed võtavad selle uudissõnade asja kallal. Et on tobe ja ebaloomulik ja rikub keelt ja midagi ei saa ju aru. Et selline suunamine ei ole loomulik keele areng. A kuskohast need “vanad sõnad” siis tekkisid? Ja miks ei võiks mõnda protsessi kiirendada? Lähevad käibesse – tore, keel rikkam. Ei lähe – ju siis polnud nii mõeldud.

Keel on kokkulepe. Ja ma ei leia mingit põhjust, miks ei võiks sõnade kiiremat ja omakõlalisemat teket veidi tagant nügida, sellises pehmes vormis. Alternatiivid Teised võimalused ei tundu paremad: a) võõrtüved hakkavad domineerima prevaleerima valitsema kodustema üle b) miski amet _käsib_ üht või teist kabinetis leiutatud sõna kasutada.

PS. Mis mulle eriti ei meeldi, on see “sõnaus” – Wiedemann või mitte, liiga “soome” on minu keele jaoks…

LISA: Väärt lisalugemist Peeter Päll: keel on kogu aeg alla käinud