Õlu. Külmakangestus*

Ei räägi ilmast, õllest räägin. Täpsemalt – mitte külmast õllest vaid “külmakangendusega” õllest.

Eelmisel nädalal sattusin Londonis Brewdogi kõrtsi ja võtsin seal… 50ml õlut. Sest palju ei jaksa (muuhulgas ka finantsiliselt, liitrihind oli 240 naela) – menüüs olid maailma ühed kangeimad: Sink The Bismarck! (41%) ja Tactical Nuclear Penguin (32%).

Ilmselgelt tekitavad need numbrid mõningaid küsimusi, á la:
– on see üldse õlu? Jah, noh… tehniliselt.

– aga kuidas? Lisaks tavapärasele kääritusele tuleb otsa laagerdamine viskivaadis ja siis oluliseim samm: destilleerimine mitmekordse külmutamise läbi (viina aetakse teatavasti vastupidi, põletatakse). Lühidalt ja veidi ebatäpselt: õlle külmutamisel ja tahkenenud massi eemaldamisel alkoholi tase tõuseb, kuna jäämassis on rohkem vett kui alkoholi (alkoholi jäätumistemperatuur on madalam, ent päris nii see ei käi, et nt -4C juures on vesi kõik üks kamakas ja järele jääb puhas alkohol).

– kuidas maitseb? Nagu oleks maltoosast ja humalast brändit aetud. Kangus on tuntav, ent siiski üsna pehme. Vahtu loomulikult ei ole. Äge. :)

Ahjaa, kui sinna sattuma juhtute, tellige üks burks ka. Parim, mida ma eales saanud olen (ja ma olen USAs ka käinud).

Selline informatiivne teadaaenne siis.
– –
* Keelenõuvakk ütleb: “Veini ei kangestata, vaid kangendatakse. Sõna kangendama tähendab ‘kangemaks tegema’, aga kangestama on ‘jäigastama, kangeks, paindumatuks tegema’.”

Samas – kuna füüsiline “jäigastamine” on jäätumise juures oluline nipp, siis võib minu meelest protsessi kohta kasutada nii “külmakangendus” kui “külmakangestus”. Pealegi on buurid alati kalast lugu pidanud.