Nirti kirjutab, et mingi lastetusmaksu jura on jälle (jälle, jälle – tundub, et iga paarisaasta teema) päevakorral. Härra Mardna, okei, rääkisite pehmeks – paari tonni eest aastas olen nõus teie tütrele kotid taha panema.
Enivei… Tahtsin hoopis muust rääkida. Poolteist aastat tagasi, kui keskformaadile pildistamisega sai alustatud, tekkis hirm, et äkki ma ei jõua seda saiti siin fotoblogina pidada – et äkki ei jagu pilte. Nüüdseks on juhtunud nii, et seegi pilt (film 40) on maist, kaamerates on hetkel vastavalt filmid 58 ja 59.
Kasin on aga see, et “käibesse” tulevatel rullidel on praktiliselt kõik “tänavastseenid” ja niisama jobutamine; portreed ega akti pole lihtsalt jõudnud pildistada/selleks aega teha – suvi on kuidagi nii kiirelt käest kadunud. Kuigi jah – kui huvi on, inimesed on, ent aega ei suuda tekitada, siis ei tohiks halada – puhas oma viga. Maksab aga vaataja, sest ilusad näod ja kehad on alati lihtsamad ja kergemad vaadata, kui stseenid, millel võibolla minu jaoks mingi tähendus on, ent teile see midagi ei ütle. OK, reisifilme on ka, need ei ole ehk nii igavad :P
Aja osas pole ka see nädalavahetus erand – Ich sitze auf meinem Sofa und – nach Worms!… :)
