Istu, Mailis, kaks!

Märkus klassipäevikus:

“Mailis kasutas klassiekskursiooni ajal väga roppe sõnu ja rääkis palju rumalusi. Soovin kohtuda vanematega ja soovitada Mailise õppetööst eemaldamist”

Kui artikli sisu tõeks osutub, siis oleks Mailisel ehk aeg oma tööpostilt ära tulla. Võibolla on ta hea südame ja sirgete jalgadega tore inimene, ent lihtsalt on ametikohti, kus peab kontrollima, mida sa räägid ja kus sa seda räägid.

Huvitav on muidugi ka see, et ta on KE välissekretär. Seega peab olema tegemist KE eriti ametliku sõnavõtuga. Või noh, mis mina antipoliitilise isikuna ka sellest kõrgemast kuntsist tean…

Igatahes, istu, Mailis, kaks…

PS! Vabanenud aega saaks kasutada näiteks enda täiendamiseks. Võibolla isegi Oxfordis see kord!

Koerapolka

Leppisime Liisuga koheselt kokku, et ajame Rivo niisama üles, mitte lauluga. Sünnipäev peab olema ikkagi meeldiv kogemus…
Continue reading →

Laena balalaikat, Laika, kaunis kosmos mõlgub meeles

Jaburad koomiksid piibliteemal: The Perry Bible Fellowship
***

Monstercake – a cast of the odd, misfortunate, and downright horrible, brought to you daily.
***
Continue reading →

Sügis tuleb pähe

Küllap olen ma selle ise välja mõelnud.

Millegipärast on hakanud meeldima piltide “tintimine”. Meik läks nüüd suures osas kaduma, ent see selleks. Teisel lehel on olemas…

Tere taas, mu armas reede

Seksi tahaks…

Pulmamängudest

Lähiaja kahe pulma kogemus on mõnusalt näidanud pulmavanade kogemuspagasit mängude korraldamises – on võimalik kehvemini ja paremini hakkama saada.

Viimases pulmas olid mängud igatpidi õiged – mitte liiga tobedad, piisavat hulka rahvast haaravad, ka pealtvaatajale huvitavad ja mis eelkõige tähtis – lihtsad. Iga mäng oli seletatav paari reegliga. Näiteks eelmises pulmas oli üks mäng, mis nõudis esmalt kahte võistkonda ja koosnes mitmest erineva tegevusega etapist – jumala eest, mängu alustamine ja seletamine võttis rohkem aega kui mängu lõplik läbikukkumine…

Pildil: pruut ja peigmees pidid näitama, kui hästi nad tunnevad oma külalisi. Pulmavana osutas ühele külalisele. Kordamööda sai pruutpaar esitada “kas?” küsimusi, püüdes ära arvata, kes välja valiti.

Õhtu esimene mäng oli nö jää murdmiseks – tõmbad juhusliku küsimuse ja pead selle esitama sulle kõige võõramale inimesele. See tõmbab vastuse, esitab selle ja saab omakorda küsimusepakist pimesi valida. Mulle esitatud küsimus oli “Kas teil esineb tihti tugevaid pohmelle?”. Vastust haarates juhtis mu kätt ilmselt kod. Apollo isiklikult: “Kui ausalt öelda, siis jah…”

!esaet-pirtS

femme says:
aah panin rinnahoidja selga
femme says:
panin teksad jalga
Sepp says:
edasi…?
femme says:
ööga on pyksid nii suureks jäänud
Sepp says:
ja kas ma võin eeldada, et püksikuid ei pannud?
femme says:
ei, need olid juba varem
femme says:
panin sokid
femme says:
varsti peab kingad ka
Sepp says:
mulle polegi veel tagurpidi strippi tehtud MSN’is…

Kui aus olla, siis pole ka õigetpidi strippi tehtud. Ega küberseksi (mis, olgem ausad, on täiesti mõttetu nähtus – katsu ise ühe käega trükkida ja samal ajal ette kujutada, et su “partner” parasjagu naerukrampides ei väänle, onje). Telefoniseks kahe armunu vahel (st. mitte 900-“teenus”) – hoopis teine tera…

Ketserlik jutt

Sattusin eile tunniks – paariks Tartu ja avastasin, et kuidagi nii väga ei igatsegi seda väikest ja rahulikku kesklinna tagasi oma jalgade alla. Ma olen kindel, et selle on tinginud pooleaastane Maneeži tänaval elamine ja võimalus rahulikult jala tööle käia. Liikudes vaid Vana- ja kesklinnas, omas tempos, inimesi ignoreerides, polegi Tallinnas elamine otseselt masendav. Ok, turiste ja muud mittekeelset rahvast on raske mitte märgata…

Pea viis aastat Tallinnasse tulles sain ma kohe “parima” linnatunnetuse – elasin Lasnakal väikeses toapugerikus ja sõitsin ühistransaga tööle. Tartus olin elanud enne seda 7 minuti kaugusel Raekoja platsist ja seegi jalutuskäik oli esmalt läbi pargi, siis üle jõe. Elukohavahetus oli selge Å¡okk…

Uuesti Tartust. See Kaubamaja uus hoone, sammaste pärast kuuldavasti ka Tallinna Ãœlikooliks kutsutu, on õõvastav. “Võigas” oleks isegi ehk parem sõna. Mis mind kõige rohkem häirib – sel sisuliselt puuduvad aknad, mis jätab selle vormi juures mulje, et tegemist on mingi betoonist kaitseehitise või vanglaga. Kogu tema olemus on üsna üheülbaline ja ülbe “Ma olen nüüd siin, whatcha gonna do ’bout it, ah?” koos kõrvalmühatusega Turuhoonele “Hakkad mölisema – lükkan jõkke”…

Ilmselt on see Tallinna Kaubamaja kättemaks Tartule…

Ahjaa, ma ei viitsinud 60mm fixi eest ära võtta ja seega ei saanud seda uut kaupsi täies suuruses pildistada. See on nii pladi suur, et ma oleks pidanud Elvasse taganema…