Toomla räägib tiba ministritest. Ja tõepoolest, esimene asi, mis uue koosseisuga meenus, oli värskete respublikaanide ja nende null-tolerantsi esimene tulemine… mis kehtis mõned mannetud ajahetked, kuni justiitsministri Vaheri kiiruseületamiseni ja eeskuju mittenäitamiseni. Ja nüüd on ta siseminister, ilmselt saab ka ilusa vilkuri.
Siis tuli meelde Laar, kes ilmselgelt on hea kaitseminister: ajaloos on tugev ja püssi jaksab ka käes hoida… nagu näitas pildiskandaal.
Oviiri ja Tederi osas on Toomla mõttekäik muidugi üllas, ent kardetavasti nii jääbki. Koalitsioon lihtsalt kehitab õlgu, kui Oviir mingi uue asja mapist välja tõmbab ja karavan läheb edasi.
Siis kirjutas keegi, Postimees ise vist, uutest RE ministritest, taas selle rapitud sõna “poliitbroiler” võtmes. Vale lähenemine – keskkonnaministeerium on väga hea koht alustamiseks. Pentusest me veel kuuleme.
Ministritest kirjutas ka Liisa, n-võtmes. Üldjoontes nagu nõus, ent paar asja: Jänes oli Jänes. Laulupeo pukki ronis ta ikkagi ministrina, allasutuste juhte vahetas ta ka ministrina ja keegi pole väitnud, et see oli selle pärast, et tal olid “päevad” ja seetõttu tuleks see andeks anda või mõista. Diskrimineerimine oleks, omamoodi, kui ta oleks ametisse jäetud… kuna ta on naine.
Lisaks ma ei ole päris nõus mõttekäiguga, et ministrite sooline koosseis peaks täpselt peegeldama demograafilist seisu. Sellisest väitest tuleks järeldada, et poliitiku tähtsaim omadus on sugu.
Kui ma oleks tahtnud hääletada kellegi poolt kes a) on naine ja b) kelle nimi on tuttav, oleks ma ilmselt pidanud valima Siret Kotka…
Ja see jutt on kirjutatud seitsme minutiga, et enne 00.00 avaldatud saaks – see ei ole mingi poliitika (millest ma midagi ei tea) süvaanalüüs (mida ma ei valda)