Päris raske on endiste kursakaaslastega, kes nyydseks on jóudnud erialaselt väga haljale oksale, diskuteerida. Teema piires. Majandusteoreetilised hoorad on alati abiks…
Samas sain ma yles tunnistada, et ylikoolis ei lugenud ma midagi paksemat kui 500lk. Ja ma olen kirjutanud kursatöö raamatu baasil yle selle maagilise piiri…
Haridus, haritus…
Kell saab kesköö kohe. Ja ma loodan, et läheb nagu eile – enne 12 panin arvuti käest ja pugesin voodisse poolikuid raamatuid lugema. Lausa kaks tükki sain läbi – Adamsi “Restoran universumi lõpus” ja ühe aktifotot puudutava abiraamatu.
Täna nii edukalt kindlasti ei lähe – Keegani II maailmasõda on alles algusfaasis. Või võtta käsile Rommeli elulugu? Või võtta “Royal Assassin”. Või hoopis Ajaratta 4. osa. Võeh…
Aastalõpupuhkuse sees sai ka ühe kolleegi Smena-7 korda tehtud. Nüüd on vaja pisikesi-pisikesi mutreid-polte, saaks ka järgmise “rümbaga” edasi minna… :)
Ja sihukese kelguga sai poes käidud. Mingi vanamees astus pargiteel ligi, tegi juttu, et mida ma vean? Kuulnud, et saunaõlut, rääkis, et tema ei saavat üldse õlut juua, organism ei võta, a poeg joovat küll. Vot selline kurb ja mitteõpetlik lugu (seal oli õpetlik element ka, ent ma olen selle ära unustanud – juhtus see ju ikkagi eelmisel aastal)…
Tõepoolest, Eesti meedia on enesele eeskujuks seadnud UK: 11 Most Painfully Obvious Newspaper Articles Ever
vs.
Sulev.ee
Mõni fotograaf jõuab ka igale poole: Peter Turnley
Muide, ma soovitan seda asja vaadata RSS’i või Readability abil – lisatud fotod on tegelikult suuremad ja paremad, kui see sait näitab.
Ja 360° Rio de Janeiro vaade tasub ka vaatamist…
Et hiljuti sai vaadatud Ott Sepa – Märt Avandi – Õ-fraktsiooni “Tujurikkujat”, siis kultuuriministri sketšiga meenus, et ma käisin ka seal. Jänese kõne antud situatsioonis oli nagu… nagu.. ma ei oskagi seda väga hästi sõnastada, ent kui oskaks, esineks selles võrdluses märksõnad “masturbatsioon”, “kulminatsioon”, “sürpriis” ja “matriarhaat”…
Tujurikkujat pakub Catapult Films YouTube’is
Kallis rahvas, teeme ühe Laine!
Tundub, et oma kokakunsti võin iseloomustada sõnaga “häbelik”. Uusaastapralleks tehtud kartuli-herne puder ei tahtnud lusikast eriti lahti lasta, eilne kuskus ei söandanud potist kuidagi lahkuda. OK, täpsem sõna oleks “kitt”. Samas – ma isegi üritasin ette kujutada milline tulemus _oleks_ pidanud olema ning kuskil selle kujutluse äärealadel hõljus sõna “sõmer”…
Tavapärase praktika võib koondada nimetuse “Kulinarnia kroonikad” alla – rabad külmkapi ukse lahti ja üritad tuvastada, millised toiduained õnnestuks söödavaks nõiduda, millised on aga juba nii lõviks kätte läinud ning rohelise laka kasvatanud, et oleks aeg nad vabaks lasta…
Peale puhkust kl 8 üle ärgata on… huvitav. Eriti, kui enne seda magasid nädal järjest kaheteistkümneni. Või kaheni. Või üheteistkümneni (selle teise üheteistkümneni).
A noh, kes meil käskis sellele galeerile (loe: tööturule) ronida. Võib-olla oli isegi puu otsa ronimine viga, nagu laupäeval ühe ropsuga taasloetud “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” meelde tuletas.
Samas ei saa aru, kas raamat näitas mu isiklikku arengut (“inglišš” on paremaks läinud tänu ingl. k. raamatute osakaalu olulise suurenemise võrreldes viimase lugemiskorraga/eestikeelse väljaandega) või selle viimatise väljaande tõlge ongi kuidagi nõrgem…?
Või mis ta nüüd nii rull – viimases karbis olid ribadeks ja üksikaadriteks lõigatud jupid – rulli nendest ei moodustu. Nii et selle materjaliga on nüüd pidulikult kööga. Kodus sahtlis on veel hunnik slaidikarpe, ent vaatab, kas ja millal neid skännida viitsib…
Ajakohasust ka: uusaastalubaduse püstitamine siiski suurendab oluliselt võimalust, et see tehtud saab – lausa 10 korda. Lubadusi aitab pidada ka Pledgehammer, kus saad defineerida Oma Sõna ja summa, mille nõustud heategevusele annetama, kui seda Sõna ei pea…