Cooper-Shmooper

See on nüüd üks veider lugu… Ma ei salli* pikka jooksu juba kooliajast saati – no pole seda võhma eriti. See, et ma ühel aastal rajooni meistriks mitmevõistluses tulin, tähendas seda, et ma selle viimase alaga ei jäänud konkurendist liiga palju maha (ma arvan, et mu kilomeeter jäi kuskile 3.20 kanti põhikoolis). Edaspidi olen ma pikka maad pigem vältinud (ok, keskkoolis tuli mingil võistlusel läbida 8km – sai tehtud, aastaid tagasi sõpradega “kümnekat” tehes jäi pikk jooks pooleli – jalad läksid krampi ja kops trügis lipsuks).

Täna (ma kahtlustan kahepäevasest kringisöömisest saadud suhkru üledoosi ja mis veel veidram, “Praktikaaruande” lugemist) viskasin üks hetk sandaalid alla ja proovisin metsaringi läbi joosta. Tervet ei jaksanud, tahtejõud vedas alt (graafikut vaadates tundub, et mingit aeglast kustumist ei toimunud, lihtsalt selline “ah, fakit!”.).

Tulemus: jooksin juhuslikult umbes-täpselt 12 minutit, läbisin 2,1km. See tundub ikka väga mannetu ning tegelikult ma lootsin, et jaksan pikemalt. Samas asub see Cooperi tabelites umbes-täpselt keskel (testitegemiseks ei saa seda lugeda kahel põhjusel – sa) see polnud eesmärk; b) kui ma reeglitepäraselt 10min sooja teeks, ei jaksaks ma enam joosta).

Miks? Mul ei ole õrna aimugi – see on täpselt sama debiilne äkkidee, kui ca kuuajatagune 40+30 kätekõverdust. Homme jalad valutavad lihtsalt ja kuskile taga-ajju jääb kiuslik mõte, et tegelikult peaks ikkagi selle ringi ära jooksma, kuigi jooksmine on rohkem, olgem ausad, loomade rida.

Pff…

– –
* Kui/kuna pikk jooks on mitmevõistluse viimane ala, siis ei ole jutt enam mittesallimisest, vaid väikese vihkamisega (sest palju vihata enam ei jaksa).