Tallinn – heade pidurite linn
Eile hommikul tegin järjekordse “esmakordse” lükke: ärandasin naise jalgratta, sõitsin rongijaama ja ronisin sellega rongile – ei viitsi nagu nende trollidega väga sõita, a tõukekaga võtab väga selja märjaks. Tegin väikese aja-, sõiduplaani- ja distantsialase valearvestuse ja jõudsin raudteejaama pool tundi enne rongi väljumist. Mida küll “võidetud” ajaga peale hakata?
Lahenduseks oli kõne naisele ja palve rahakott “valede” pükste taskust järgi tuua :D
Tallinna liiklus on nagu ikka – kohati on tunne, et peaks hankima hea turvavarustuse ja mingi odava raudratta ning djuudidele, kes, telefon käes, peateele keerates tuimalt ette sõidavad, tagumisest uksest sisse kärutama. Kahjuks pole ma aga enam selles eas, et käed-jalad külge tagasi kasvaks, nii et – las ta jääb.
Pidurid peavad siin tõesti head olema…
Mul on Tallinna liikluse kohta oma teooria. Nimelt kui jalgrattur vajab Tallinnas sõites turvavarustust, a la kiiver, siis sõidab ta juba enivei Tallinna olude jaoks liiga ohtlikult. Tallinnas saab ratast sõite kahte moodi — nagu jalakäija, või nagu Hirmufaktori osaleja. Vahepealseid variante ei kipu eriti olema. Kuskil Liivalaias või Tehnikas ei sõida mina mööda sõidutee serva enam ammu.