Serviti! Lapiti! Ruutpesitsi!

Siil, lõpuks taibanud, et keegi teda jälgib, jooksis peadpidi hekki ning arvas, et on varjul. Mina kõhutasin pooleteise meetri kaugusel ja ootasin, et “nõelapadi” end ringi pööraks ja nägu näitaks. “No on tohm loom,” mõtlesin.

Olles seitse minutit siili tagumikku vahtinud, polnud ma enam 100% kindel, kumb see tobuke siin on.

Õigupoolest oli see kohtumine pikem. Poest koju tulles laulsin mingit jaburdust stiilis “siil, tule siia” ja vaevalt viis minti hiljem teatas naine, et aias on tellitud siil. Oligi. Istusime siis trepi peal ja vaatasime, kuidas tüüp muru seest tigusid(?) süüa krõpsutab. Ja meid ignoreerib. Vahepeal tõmbas heki alla leebet, siis ilmus välja kompostihunnikus ja hakkas seda mõnuga ekspluateerima. Mina ronisin aga lähemale, oranžis t-särgis. 15 minti vahtisin paari meetri kaugusel, siis tegin mõned klõpsud. Siil, lõpuks taibanud, et keegi tea jälgib…

Hiljem käitusin nagu üks piltnik kindlasti käituda ei tohiks – kukutasin ühele modellile “valgusti” (telefoni) pähe ja tema sõbra astusin kogemata laiaks. Krõps…