Itaalia ’07, vol.3 – Riomaggiore vol.2

Küla vaadates on uskumatu, kui palju maju saab nätsu, tati ja paari poldiga kaljude külge kinnitada. Tänavad on kohati kitsas riba, mida kuristikust eristab vaid kerge sugulus trepiga. Klaverimängijaid ilmselt sellest regioonist ei võrsu, sest, noh, kujutage ette telefonikõnet:
– “Tere, tellisin teilt tiibklaveri, ent ei ole seda endiselt kätte saanud”
– “Vabandust, kohe selgitame välja. Teie aadress?”
– “Salito Castello 147, Riomaggiore”
– tuut-tuut-tuut-tuut….

Õhtul öömajanduses lauda uurides selgub, et siin on omal ajal ka Oidipus peatunud – lauda on kraabitud noolega läbistatud süda, mille keskele kirjutet “MOM”.

Rannas lebades hakkab kõrvu eemal pladisev mageveedušš, mis kõlab TÄPSELT nagu pannil praetav peekon. So true…

Üks turist on valgem kui Andres. Avame mõttes šampused and there was much rejoicing. Hetk hiljem avastame, et Eesti rahvuslinnuks sobiks ka poolik šamott-tellis: punane, lendab kellegi teise soovi kohaselt, maandudes tekitab omajagu kahju…
(kuidas ja miks me sinna jõudsime, kes seda enam teab)

Avastame endas lillelapsed – mingist hetkest lubame kõik pudelid vajadusel roosiks lüüa.

Tänavatel on masendavalt palju ameerika keelt…