No kuidas saab olla õnnetu riigis, kus leheputkastki saab lausa kahe firma SMS-laenu?

Vastuseks eelmise minipostituse kommentaariumis tõstatunud küsimusele: jutu lühidus ei johtugi niivõrd laiskusest, lihtsalt motivatsioon viriseda on kuidagi vähenenud ning rahulolumolekulide pealetungi tõttu on sarkasm / iroonia, mis on kõige kiiremad ja abivalmivad pika sisu tekitajad, alla surutud. Võiks ju ilkuda “ekspertide” kallal, kes süüdistavad Glocki, et too Hamiltoni meelega mööda lasi; või pealkirjas toodud Eesti Nokiat… aga milleks? :)

Samas ei viitsi kirjeldada ka igapäevaelu: mis annab teadmine, et eile sõime keelt alla viivat šokolaadikooki ja enne seda tegime sushit*? Ja et poest saab suurepärast Ungari rieslingut, mis maksab mingi viiskend kulli?
Või et “VIP-ürituse” sots.pornoga tegelemine platseerus pühapäeval Kõige Viimaseks Asjaks, Mida Üldse Teha… tõsiselt… ma koristasin vabatahtlikult tuba, selmet seltskonnafotode sortimise, töötlemise jms tegeleda (see, pluss “hästi” ajastunud töökoormus on ka põhjusteks, miks mind PÖFF’il sel aastal kaameraga ringi lippamas ei näe).
Või et… noh, las ta jääb. Nii päevik see koht ka ei ole.

* Märkus iseendale: sushiriis peab olema täiesti jahtunud, muidu lähebki nori nätskeks.
– –
– Ajaloohuviline Indrek Kuuse – “Oh seda sõjaterminite tõlkimise viletsust… ”
– Oooooosom L10n ämber :)
– Ja Top Gear hakkas uuesti pihta, w00t!
– heh…