Kümnevõistleja sündroom

Ma ei tea, kas olen selle fraasi ainukasutaja, ent kunagi ma selle peale tulin, sobitades oma “sportlasekarjääri” muude eluvaldkondade raamidesse. Ehk siis – vabariigi tasemel sobis mulle kõige paremini mitmevõistlus, sest ma suutsin teha suht OK tulemuse igal alal. Seega – kuigi eraldivõttes ei olnud mitte ühtegi säravat tulemust, oli üldkoht parem. Hiljem see laienes st ma oskan igasuguseid asju natuke, ent mitte ühtegi asja põhjalikult, korralikult, eksperdi tasemel.

Mitte, et keegi peale minu üles pandavate filmide numeratsiooni jälgiks, ent vahepeal ma jätsin ühe filmi, nr 72, vahele, sest ka seda oli tabanud “kümnevõistleja sündroom”. Enamus kaadreid olid justkui enam-vähem – tüdrukud on ju väga ilusad – ent seda ÜHTE FOTOT, mis esiletõstmist vääriks, ei ole.

Seega, kui tavaliselt on teatud keskpärasus – universaalsus, kui nii võib öelda – iseenesest tore, võimaldab kasvõi vestelda igasugustel teemadel, siis fotograafias ta abiks ei ole. Või ükskõik mis elualal, kus “tõe kriteerium” on kvaliteet, mitte kvantiteet.

Ilge targutamine :)

(Antud filmiga algas nali tegelikult juba skännist pihta – no ei saanud ma sealt seda värvi kätte, mis oleks olnud a) realistlik või b) normaalne c) ühtlane kaadrist-kaadrisse. Sellest tulenevalt on ka osad fotod mustvalged ja teised kõikuva tooniga. Lisaks ei oska ma takkajärgi enam taastada seda kadreeringut, mis ma pildiotsijast nägin ning pilt tundub “vale”.)