Itaalia ’07, vol.6 – Firenze vol.1

Firenze

Firenze on täis jalgrattaid, jäätist, “autokutsikaid” ja surnud pilguga ameerika turiste, kes kuumuse käes vaiksel määnduvad.

Firenze on täis ka süsimusti mehi, kes prille müütavad papist alustelt, mida hea kokku pakkida (ja jalga lasta). Läks just üks mööda, papp-laud “kohvriks” keeratuna käes, lonkival sammul. Huvitav, kas ta sai mõne paari müüdud, mis on ta tänane teenistus, elab ta sellest ära, mis teda kodus võ “kodus” ootab, on tal lapsi toita, palju? Ja nii ta kõrvaltänavasse kadus…

Tiramisu: nt. 3 muna, kollane ja valge eraldi. Valge kloppida, kuni ei kuku kausist välja. kollased kloppida suhkruga, 1 rebu = 1 spl. suhkrut. Lisada mascarpone. Küpsised on biskviiditaolised, 1/4 neist muna. Kohvis (+konjak/rumm) leotada ja panna vormi. Kreem: valge ja kollane aeglaselt kokku segatuna, peale šokolaadi või kakaod. Kappi vähemalt paariks tunniks.

Chris teeb vokaali bändile “Marvin” (http://www.myspace.com/marvinproject). Rivo arvates massiveattakish, minu meelest radioheadish (Unleash). Chris peab mõlemat võrdlust suureks komplimendiks. Koos gf’iga (basskitarr jms.) on nad seotud ka mingi teise bändiga, ent nimi ei meenu…

Kevadel kaotatud tosin kilo tasub end ära – mägijalutuskäik, Firenze 5-7 tunnised hulkumised ei ole veel ära tapnud. Sweet…

18. juuli Рk̵igil on suva, kuhu minna, otsustusv̵imetus v̵tab maad ja Rivol on sellest vist siiber.

Kujutage ette rattaparandustöökoda, sees mängib klassikaline muusika. Gone in 60 decades

Kirem̵rv Рtumma kuke supp

Igasugu rihmasid müüakse tänavatel nii palju, et nendega saaks terve Itaalia lapsed mõistusele peksta

Itaalia ’07, vol.5 – Riomaggiore chill

Keskpäev tasus toas sitsimist – temperatuur tõusis väljas neljakümne ringi ja rannas ei jaksanud ka kogu aeg passida. Piltidel siis tüüpiline lebo rõdul-toas.

Järgmine nädal Firenzesse…

Osad fotodest ei ole minu tehtud. Kaamerast leidsin.

Itaalia ’07, vol.4 – Vernazza-Riomaggiore

La Spezia

Nimi TRENITALIA kõlab hooletult öelduna hoopis teistmoodi, eriti kui rongile järjest hilinemisminuteid otsa pannakse. Meie omal hetkel 20

Nimetet’ linn on lihtsalt kõrvalepõige suuremasse poodi ja teistsugusesse linna. Selline paras Rakvere on, lihtsalt mastaap on suurem. Liikleme muidugi rongiga, mis üldjuhul töötab nagu kellavärk.

Riomaggiore

Pühapäevane konto: 2 meduusi. Kohalike sõnul aitaks lisaks spetsmögale ka uriin ja sülg. Esimest sellise päikese käes lihtsalt ei eritu, teist võiks koguda kohalike meeste, kes meie tüdrukuid piiluvad, mokkadelt (mokilt?). Arusaadav, kohalikud preilnad ei ole suuremad asjad
Esimene millimullikas on endiselt käele tätoveerunud

Vernazza
Õigupoolest siit märkmeid ei ole – Vernazza sai meie “mägimatka” alguspunktiks (Cinque Terre rannikul on rada, mis katab kõik külad. Valisime ajapuudusel neljakülase jupi: Vernazza – Riomaggiore) ja ausalt öeldes võttis see nii tossu välja, et pastakas poleks higiste näppude vahel enivei seisnud. Seega vaid meeleolupilte…

Itaalia ’07, vol.3 – Riomaggiore vol.2

Küla vaadates on uskumatu, kui palju maju saab nätsu, tati ja paari poldiga kaljude külge kinnitada. Tänavad on kohati kitsas riba, mida kuristikust eristab vaid kerge sugulus trepiga. Klaverimängijaid ilmselt sellest regioonist ei võrsu, sest, noh, kujutage ette telefonikõnet:
– “Tere, tellisin teilt tiibklaveri, ent ei ole seda endiselt kätte saanud”
– “Vabandust, kohe selgitame välja. Teie aadress?”
– “Salito Castello 147, Riomaggiore”
– tuut-tuut-tuut-tuut….

Õhtul öömajanduses lauda uurides selgub, et siin on omal ajal ka Oidipus peatunud – lauda on kraabitud noolega läbistatud süda, mille keskele kirjutet “MOM”.

Rannas lebades hakkab kõrvu eemal pladisev mageveeduÅ¡Å¡, mis kõlab TÄPSELT nagu pannil praetav peekon. So true…

Ãœks turist on valgem kui Andres. Avame mõttes Å¡ampused and there was much rejoicing. Hetk hiljem avastame, et Eesti rahvuslinnuks sobiks ka poolik Å¡amott-tellis: punane, lendab kellegi teise soovi kohaselt, maandudes tekitab omajagu kahju…
(kuidas ja miks me sinna jõudsime, kes seda enam teab)

Avastame endas lillelapsed – mingist hetkest lubame kõik pudelid vajadusel roosiks lüüa.

Tänavatel on masendavalt palju ameerika keelt…

Itaalia ’07, vol.2 – Riomaggiore vol.1

Riomaggiore

Esimene retk poodi selgitab välja, et 1,5L vein maksab 2.80 alates. Ei ole suurem asi (sürpriis, eks) ja hiljem joome seda koos kokakoolaga, mis omakorda aitab ka ärkvel püsida.

Hiljem sellest nö. kokteilist “aborigeen” Chrisile rääkides saame sellise pilgu osaliseks nagu võiks kohata eestis saunas, kui ütleksid meestele, et “kuulge, see õlu oli nagu natuke kange minu jaoks, panin piima hulka”.

Riomaggiores on vetteminek-tulek üle kivide ja kändude… st. üle kivide ja kivide. Liivaranda tasub siit otsida ca poole miljoni aasta pärast, sest hetkel on kõik “terad” alles min. rusikasuurused.

Ujudes on korraga tunne nagu oleks käe herilaspessa toppinud. Valus.
“Medusa,” arvas 2 ingleesi mittekapiÅ¡Å¡ivat kohalikku ja ega selles eksida ei saanud – kodanik Sült suutis ennast täiesti äratuntavana käsivarrele tätoveerida. Igatahes – hääletoonist, kehakeelest ja faktist, et halastusseksi ei pakuta – võib järeldada, et asi pole eluohtlik. Majutusperenaine teab rääkida, et kui apteek, kust vastavat määret saab, on parasjagu kinni (keskpäev, muidugi on) tuleks peale panna midagi ammoniaagiga seotut. Näiteks uriin. Ei hakka proovimagi – selles kuumuses ei eritu midagi…

Hiljem õpetab Veronica, Chrisi gf (kohtume nendega juba Riomaggiores), et ka süljest ja/või võimalikult kuumast veest on millimallikate mürgi neutraliseerimisel abi. Seda tarkust läheb mul, eriti mul, veel vaja…

[kaks tühja lehte]

Itaalia ’07, vol.1 – Berliin, Pisa

Kuna ma tõmbasin jälle Eestist uttu, puhkusele, tundub mulle, et on überviimane aeg mullusuvisest Itaaliareisist rääkida. Jagan jutu mitmeks jupiks, et blogi lõbustaks teid automaagiliselt ise, kuniks ära olen. Ära olen, muide, USA’s ning arvestades roaming-hindu, kohalike operaatorite hinnapoliitikat, ajavahet jne. olen enamasti offline ning telefon on väljas. Blogida ilmselt ei jõua sealt – kui mingit wifi’t leian, ehk moblog MOAR’i natuke postitan :)

Olgu, läksime tagasi Itaaliasse…

Toimumisaeg 10.-26. juuli 2007, läbitud punktideks Berliin – Pisa – Viareggio – Cinque Terre (põhiliselt Riomaggiore) – Firenze – Genova – Cinque Terre (seekord Monterosso) – Pisa – Berliin.

– –
Kodu
“Mida sa kirjutad sinna märkmikku?”, küsib Jänx, kui väikese äsjaostetud “taskukapsa” välja õngitsen. Ma ei tea veel. Eks pärast paistab. Etteruttavalt võib öelda, et oli hea idee küll – paljud asjad olidki juba ununenud ning siinsest tekstist on enamus märkmikust ümber kirjutatud, osa piltidele vaadates uuesti meelde tuletatud.

Berliin
…on läbisõiduhoov. Seega topime kotid pakihoidu, bahnime linna (Rivol on tee ilusti selge) ja tutvume kohaliku monumentaalarhitektuuriga – seda siin jagub. Starbucksist haarame muidugi kohvi ka.

[Berliinipilte olen ühe portsu pannud juba varem]

Saksamaal leiame esimese asjana Saturnist (hea nimi, pood on umbes planeedi suurune) ühekordsete kaamerate duubelpaki €9.90 eest. Diil!

Saturnist saab alguse ka minu ja Andrese väike harrastus ühekordsete kaameratega totraid pilte teha. Nendest on paras ports juba flickris üleval: Crap-o-graphy: Trip to Italy ’07.

Suur on ka Dussman – Das Kultur Kauphaus: 4 korrust raamatuid-plaate. Ostud jäävad tegemata kaalutlusel a) mis neid Itaaliasse vedada b) tagasitulles ostame. (eksime – tagasitulles me sinna enam ei satu.)

Sisseelamiseks einestame väikeses, üsna autentses itaalia söögikohas (miinus vanaemalik, selgelt sakslannast kassiirimammi). Meeleolu on kõrge. Ka minul, hoolimata täpselt enne reisi üles paistetanud tarkusehambast, mis piinab üle poole reisi ja vähendab oluliselt minu veinikonsumeerimisvõimet. Õnneks ei lase korralik pesu, desinfitseerimine ja põletikurohi tal hullemaks minna. Ibumax on reisi suurim sõber.

Magamiskoht Schönefeldi lennujaamas on igati turvaline: ööbime Securitase ukse taga (täpsemalt: 3. korrus, koridori lõpp – kui kirju-kaarte tahta saata). Padjaks on magamiskoti ümbrisesse topitud saunalina ja džemper. Hommikul on vanuril (mina) ja ka noortel kondid haiged. Otsustame tagasiteel hostelisse kobida.

Etteruttavalt: lennujaama asemel ööbisime põmst…. raudteejaamas.

Pisa

Enne Pisat lennuk raputab natuke, reisijad kiljuvad, elevus peale nurimagamist on taastatud. Buon giorno! Tõttame aga kohe rongile, seega jääb too torn sirgeks lükkamata.

Esimese ropsuga küsin rongis daamide seltskonnlt, et kas see rong läheb Viamaggioresse, mille peale küsitavad ahhetavad ja väidavad, et nad ei teagi sellist kohta. “Pekki, mille peale me nüüd ronisime? Ja see misiganes liigub juba…” käib läbi pea, ent siis taipan – oli sujuvalt ümberistumisjaama – Viareggio – ja sihtpunkti – Riomaggiore – kokku liitnud. Viimast daamed teavad…