Vastates blog.tr.ee hääletult üle TOP’i röökuvale küsimusele: ei, mina, muide, ei ole täna seksinud. Ei plaani ka.
R.I.P. Dalai Laama. Seekord lõplikult.Hiina keelab buda munkadel ilma loata ümbersünni.
– –
Ma ei viitsi isegi kommenteerida, sellest ei muutu ju mitte midagi:
Eesti Päevaleht vs. SLPostimees
Esmaabi hindele “5”. Loodetavasti ei lähe vaja…
Kui ma järgmisel kohtumisel oma huuled teie omadele vajutan ja/või rindkeret ründan, siis ärge ehmatage, kõik on korras, ma olen sertifitseeritud seda tegema.
Mis tuletab meelde, et lubatud doonorlus on veel tegemata. Tsk-tsk…
OK, paus läbi – aeg minna ja Anne nimeline nukk täis puhuda…
– –
Kui Liis Lass = tibi × 109 = beib × 106,
siis 1 beib = 1000 tibi?
SLõlehe toimetajale abimaterjal ka tulevikuks: SI mõõtühikute detsimaaleesliited
Mõned kolleegad said eile meigikoolitust. Äkki peaks ise ka põhitõed ja -reeglid selgeks tegema – portreede tegemisel võib kasuks tulla…
Huvitav tendents paistab juurduvat – kui varem paluti anonüümsete lihtsalt negatiivsete või blogiomaniku maailmaga mittesobivate kommentaaride autoritel enam mitte külastada/kirjutada, siis nüüd on hakatatud välja otsima kommijate tegelikke nimesid. I2 tegeles sellega mingi hetk aktiivselt ja üsna räiges vormis, kuskil nägin veel sama asja mingi hetk, a kus? Igatahes, viimane tsirkus toimub siin*.
Hirmutamiseks? “Ma tean, kes sa oled/kus sa elad” on ajast-aega olnud üks “argumente”, kuidas opositsiooniga väidelda/võidelda. “Jah, muidugi saab ka vastu hääletada, palun registreerige ennast seal lauas: nimi, elukoht…”
Eriti hea, kui hirmutaja indentiteet jääb varjatuks – kunagi ei saa välistada, et tal on IRL mingi mõjuvõim ja/või tal ei ole “pööningul” kõik korras ning tema vasturünnak väljub tema enda blogi või isegi virtuaalse keskkonna piiridest.
Sildistamiseks? Reaalse isiku elust on võimalik leida midagi, mis ei puutu otseselt teemasse, ent mille abil saab naeruvääristada tema seisukohta. “Pede”, “juut” – you get the point…
Rünnaku alla sattunu mõtleb järgmine kord, kas on mõtet mingi pasarahega riskida, jätab oma seisukoha esitamata ja… nende võit. Mis edasi?
* – Blogi autor ennast muidugi ei avalikusta. Tagasihoidlikkusest…
Kas keegi teab peale Steffani pizza veel mõnda söögikohta Eestis, kus inimesed on nõus konstantselt järjekorras seisma, et laud saada? Enivei, polnudki ammu Pärnus käinud. Kohaliku mere nägin ära, päikese nägin ära, Rannapromenaadi promeneerisin ära… mis veel? Turu nägin ka ära.
Peatselt Vormsile. Äge.
Väravast välja astudes oli kohe näha, et buss ei ole veel ees. Alles peatuses seistes taipasin, et vaadet varjanud leheputka oli müsterioosselt “haihtunud”…
Foto on Itaalia-reisist (jägmine nädal kopin oma märkmiku siia ümber, kikukas) – sääl üks vana mees vaatas, kuidas teised kala püüdsid. Manarolas, vist.
See oli ka enam-vähem ainuke pilt, mille puhul ma kohe teadsin, et ma olen sellega rahul.