– Vabastan kassi singitükist, mille ta hetk tagasi titelt varastas ja oma kaussi viis.
– “MÄÄUUUUU!?”
– “Jaa, ma saan aru, ent sinu söök alles soojeneb ja sa saad selle hiljem. Varastatud toidu võtan põhimõtteliselt ära.”
Samas… miks ma üldse vaevun kassile selliseid asju selgitama? Albert, sinisilm (loe: albiino) on ju kurt…
Ma ise Dr. Who‘d ei ole eriti vaadanud, seega ma ei saa aru, miks katused sõitma hakkasid, kui teatati, et 13. doktor on naissoost. See on ju Dr. Who, mitte Mr. Who?
Pealegi on tegemist viimase regenereerumisega antud tsüklis? Seega peaks ju midagi erilist juhtuma.
Oh… and last but not least, kui nt asutuses on kõik doktorid meessoost, siis tavaliselt on tegemist mingi väga spetsiifilise osakonnaga, kus tehakse meestega üsna spetsiifilisi asju (vt ka bužeerimine). Või Saudi-Araabiaga vms. Jällegi olukorrad, mida pigem vältida…
“Ma lasin oma kaksikutest pildi teha,” näitab gabrovlane sõbrale fotot.
“Aga siin on ju ainult üks laps!” imestab sõber.
“Väiksem pilt maksis vähem,” seletab gabrovlane, “teine laps on ju täpselt samasugune.”
See, et perfektsest katsepaarist peame suu puhtaks pühkima, selgus juba sünnitusmajas (me ultrahelis palusime soole tähelepanu mitte pöörata, et mingi üllatus ka oleks). Poiss ja tüdruk.
“Kas te neil vahet ikka teete?”… nohjah. Nad on täiesti erinevad. Rohkem, kui see kirvemeetodil kokkukleebitud pilt näitab. Iseloomud rohkemgi kui välimus. Tüdruk liigub kiiremini, poisil on rohkem hambaid. Tüdruk nutab vähe – naeratab palju ja kavalalt. Ka poiss nutab vähe – röögib hoopis. Tüdruk on osavam ja stoilisem, poiss hakkab rapsima ja läheb kiirelt närvi.
Peekonit ja kurki söövad mõlemad hea isuga…
* TL;DR: kaksikud poolesed, kõik on elus sh vaimselt. Pole paha…
Vana vs uus. USA 2015
Meie kolmepoolene iseseisvus. Hommikul tõusis enne teisi üles, läks võttis tooli abil külmiku ülemiselt riiulilt 1,5kg “paki” võid ning tegi endale võileiva. Nii et enam ei pea toitmisega vaeva nägema.
Tasakaaluks: kohepoolesed hakkasid ringi liikuma. Aeglaselt veel, ent põhimõttekindlalt. Ainult ajaküsimus, millal kasside toit ja vesi üles leitakse…
Poodikäigutrepp.
Kikukas, et teate kedagi, kes teab kedagi, kelle tuttav kompunnitas korterisse pisikese sauna, elektrikerisega. Käis seal seitse korda… ja nüüd hoiab seal talvesaapaid ja, ma’i tea, kartuleid…
Novot, mu Käruring nr 3 viib mind läbi hoovi, kus on lõunapoolsed rõdud – helesinise klaasiga ja puha. Ja kordagi pole ma näinud neil kedagi – ei kohvi joomas, ei ajalehte lugemas või lihtsalt päikest nautimas.
“Krt, kallis ta ju on, ent ma ei jõua ära oodata, kuidas võtan hommikukohvi ja ajalehe ja lasen päikesel end rõdul paitada,” mõtles mõnigi neist maakleri müügivada kuulates…
Kodus on niigi kitsas, nüüd kolis üks tänavalt korjatud rebane ka veel sisse. Nagu innukad lugejad teavad, on meil siin kaks ikoera: must puudel Struudel ja valge puudel Nuudel. Hiljem lisandusid neli hüljest (Piipi ja Paapa + nende vanemad). Keset põrandat tehti peenar, et neile porgandeid kasvatada.
Õnneks elab kolmest krokodillist ainult üks meil, see, kes tuli saba näitama, ilmselt Bob. Bob, muide, ei ole mingi tavaline jõetöll, Bob on lõpetnud Kairo ülikooli püramidoloogia teaduskonna ning suudab projekteerida hästi ventileeritud risttahukaid ainutipulisse prismatoidsesse massiivi (paljud neist peidetud ja/või surmavad, lõksuloogiat õpetas BS Johnsoni vennapoeg).
e eks ma homme postitan. Aga aitäh endiselt meeles pidamast :)
Minu väike kuningriik.
Kaksikutest: “Kuidas te hakkama saate?” standardvastuseks on “Oh, ega need kolmikud ole…”
Muide, Piret Raua raamatud on väga toredad – lapsele meeldib kuulata, mulle meeldib ette lugeda. Ja neid raamatuid ikka on, mida mulle ei meeldi lugeda sest nad on kas liiga ninnu-nännukad või lihtsalt… “tüdrukud on tüdrukud”. Ja veel – ärge arvake, et kolmeaastane ei küsi “A kus isa on?”, kui raamatus jälle Laps ja Ema seiklema hakkavad. Ükspäev ta mul juba mängis mingit mängu, kus… issand, ma olen juba unustanud, mingid täiesti jaburad asjad, a la legoklots ja mingi kolkar olid laps-ema, ning, tsiteerin “Isa on surnud, tal oli vist mingi haigus”
Ehk siis, märkuseks iseendale: kui lastele kunagi raamat kirjutada, võiks pealkiri olla “Printsess Polt ja tema ema – Mutter”.