Teate küll seda lugu, kuidas printeritootjad panevad tindipritsidele kaasa pooltühjad totsikud, et tarbija liiga pikalt ei prindiks ja peagi taas poodi tõttaks.
Novot. Vaatan mina vastlakukleid ja tuleb see lugu meelde.
“Nõrk!” säutsuks härra Trump.
Analoogfoto vs “pildi saab nii kiirelt ette, et kannatab lennata”
Iseenesest see suund – staatiliselt fotolt liikuvale pildile või isegi livestriimimisele – on huvitav, ent kes seda kõike jaksab vaadata. Ma ei suuda praktiliselt kunagi tarbida ühtegi videokujulist artiklit või videoblogi, kuna infoedastustempo pole kunagi täpselt see, mis mulle parasjagu sobiks.
Lapsele on tekkinud kujutlusvõime. Koos kujutlusvõimega tekkis talle ka kaks imaginaarset koera, must puudel Struudel ja valge puudel Nuudel. Okei, nimed panin mina ja neid ei tunnustata. Veel.
Rääkida tahtsin aga sellest, et me oleme vaesed. Nii vaesed, et kui musta puudlit, Struudlit, sümboliseerib kaelarihmana kasutatav pagasi kinnituskumm, siis valgel puudlil, Nuudlil, on isegi kaelarihm imaginaarne. Seetõttu ei olevat valge puudel, Nuudel, ka eriti tihti kodus.
Päris tühja koha pealt need puudlid muidugi ei tekkinud (erinevalt elevantidest puu otsas.. kuigi, kes teab, mis ma lapsele kokku olen ajanud) – tegime jõululaupäeval õhtuses kesklinnas tiiru, et tulesid ja kuuske vaadata ning kohtasime Raekoja platsil ka üht daami koerakestega – kahe suure puudliga, musta ja valgega. Ja nüüd need siis mälusopist isiklikku omandisse kerkisidki.
Hea, et niigi läits, et puudlid: Raekoja platsil nägime ka kahte hobust – kuhu me need oleks pannud!?!
Tegelikult ei tahaks lastest pikalt ja pidevalt kirjutama hakata, ent ma lihtsalt ei suutnud vastu panna võimalusele kirjutada “must puudel Struudel ja valge puudel Nuudel”.
Must puudel Struudel ja valge puudel Nuudel.
Ütle kõvasti: must puudel Struudel ja valge puudel Nuudel.
Mmmm…
—
"Ma vaatan puu otsas elevante. Isa, vaata ka! Näe, lont liigub" Võite ju kliimamuutust eitada, ent kui nad juba jaanuaris lõunast tagasi…