Peale kümnendat seletusvooru teemal “Ei, see on suitsukoni, neid ei korja. Ja neid klaasikilde ka mitte. Ei, see on ka koni…” tekib endalgi hinge kerge teadmistejanu.
Näiteks – kas Karistusseadustikus on tõesti öeldud, et konide mahaloopijaile ei tohi antud objekti ninna toppida?
Ja kas seaduse seletuskiri põhjendab miks “nii ei tohtima”?
—
foto: “Sõbrannad”
Mulle meeldib Eesti poliitikute sirgjoonelisus ja ausus. Mõnikord on see küll oskuslikult looritatud, sest valimised tahavad valimist jms, jne… ent rebime kontekstist ühe lause ja läheneme sellele… ettevaatlikult.
„Muidugi erineb minu Eesti huvidest lähtuv poliitika sellest, mida ajavad need, kes kapole ülesandeid jagavad ning see avaldab omapoolset mõju. [E. Savisaar]“
Pinnapealsel lugemisel paistab tegemist lihtsa tagasiajamise ja isegi ärapanemisega, ent:
– “minu Eesti” – lihtne: sinu Eesti ei pea olema sama, mis hr Savisaare “minu Eesti”.
– “avaldab omapoolset mõju” – loogiline: huvide konflikt nende “erinevate Eestide” vahel ei ole midagi haruldast.
– “kapo ülesanded” – teatavasti: kes maksab, tellib muusika. Kapo palgad tulevad (ausa) maksumaksja taskust ehk siis “need” olen näiteks mina.
– “poliitika” – tihti unustatakse, et poliitika on laiem termin, kui erakondlik tegevus või poliitikute ametitegevus. Ja tõepoolest – hoolimata erakondliku tausta puudumisest olen ka mina “poliitilise tellimuse” esitaja:
“Üks korruptsioonivaba riik, palun. Ja suured vabaduskartulid.”
#define põrandalapp
> See on põrandalapp
false. packetloss=100%
> See on põrandalapp
roger-roger.
> Vii põrandalapp kööki
syntax error.
> Vii põrandalapp kööki, palun
syntax error.
> Palun vii põrandalapp kööki
roger-roger.
in progress...
SUCCESS
reset
> See on põrandalapp
> Palun vii põrandalapp kööki JA jäta see sinna
roger-roger.
in progress...
SUCCESS
#define "kassi vesi"
> See on kassi vesi. Ära too...
ignore. missing parameter.
> Palun vii kassi vesi kööki tagasi
Unhandled exception. Stack overflow.
pause
@echo off
> #oh ffs!
@echo on
> Palun too köögist põrandalapp
...
Puhkus algas.
Lõik raamatust “Eesti ajalugu II (2006)”, re-transkribeeritud toimetuse poolt:
“1994. taipas Eesti Valitsus ja rahvas, et venekeelne elanikkond taasiseseisvunud Eestist ei lahku. “Neid on liiga palju, mei ei saa midagi teha,” hüüdis Valitsuse Rahvusasjade Komitee spetsialist Lembitu Ümeranurmevere ja murdus vaimselt, osade meenutajate sõnul ka füüsiliselt. Üldise minnalaskmise meeleolus võeti universiteetides ja keskkoolides 1998 kasutusele kirilitsa, põhikoolid ja lasteaiad järgnesid 2001. Täielikult minnakse vene keelele üle 2008…”
Ainult et… seda ju ei juhtunud. Ja iga kord, kui ma loen kellegi arvamust, et mõnedsajad-mõned tuhanded pagulased ongi Eesti Kultuuri kirstunael, hiilib mulle pähe kaks mõtet…
a) suure rahvusvähemuse kohalolek on teinud rohkem kasu kui kahju
b) “Kalevipojad” on Eesti kultuurile suurem oht kui pagulased.
Pikemalt:
a) See ei ole nüüd mingi “Erinevus rikastab” roosamanna. Pigem tundub mulle, et suure võõrkeelse, paljudel teemadel võõrmeelse kontingendi olemasolu on midagi, mis on sundinud poliitikud, arvamusliidrid ja rahva üldiselt jalad perse alt välja võtma ja neid natuke liigutama. Ilmselt olete kuulnud juhtimisteooriatest, et kergelt kriisis, ohuolukorras meeskond töötab efektiivsemalt. No vot, mulle tundub, et linalaka 100% rahvusriigina jääks päris palju tegemata, sest… noh… milleks – kõik on ju hästi – teeniks pappi hoopis…
b) “Kalevipojad” on majanduspagulased, kes toovad naaberriikidest tagasi teenitud raha ja omandatud võõrkultuuri (keel, kombed) ning üsna julgelt võib väita, et tegemist ei ole just kõrgkultuuriga. Teenitud rahaga on huvitav probleem – seda on üsna palju või põletatakse seda piisavalt heledalt, et see tõestab nende autoriteeti mingis ringkonnas ehk neil on keskmisest suurem mõju oma rahvuskaaslastele. Liites teema A: Jõhvi venelane ei taha keegi olla, Joensuu ehitaja – miks mitte. Kes sis ei taha olla papiga pomo, kes alati võib paar pullot sisse tõmmata jne. Elik teise grupi, kuigi väiksema, mõju on suurem.
Discuss :P
Pikad, ligi 10h lennuotsad annavad inimloomusest maheda ülevaate. Et kui väikeselt ja sitalt ekraanilt, olematu audioga oled sa nõus halba filmi vaatama?
Oled.
– –
Pildis on kuidagi palju määrdunud halli. Ilmselt viga ilmutamisel või skännimisel, töötlusega välja ka ei oska võtta.
Veel üks iseehitatud polakaamera asi, tehtud ammu-ammu.
Tööl tagasi. Üle pika aja on sõnal “reede” jälle mingi tähendus…
Finantsaasta fotofinišit vaadates tuleb tõdeda, et jäin miinusesse: kaks koma viis uut kaamerat ja tervelt kaks shooti (lapsest-naisest on muidugi rohkem, a need ei lähe arvesse). See pilt siis esimeselt (see teine ilus paljas naine seal puu otsas oli siis see teine). Eks ma arvasin, et tänu vanemapuhkusele klõpsib rohkem, ent ma eksisin omajagu. Aitäh, E. ja L. :)
Kahju, et mustvalge “insta”-pilt on põmst kliiniliselt surnud: see pilt tuli ilmselt minu esimenesest ja viimasest “päris” Polaroidi pakist (poolik Polaroid 665, tuli ostetud kaameraga kaasa – ise iibeist osta eriti ei plaani/raatsi). Eelviimane kaader, sümboolse defektiga…
Lisaks tappis Fuji eelmisel aastal kõik oma mv tooted maha, jäi vaid üks värviline. Eriti kahju on kiirest, ca ISO3000 filmist. Mõned pakid on muidugi tagavaraks, ent kell tiksub. Impossible vennad mulle vajalikku formaati (100) ei tooda.
Aga kõik ei ole muidugi kadunud – täna tuli välja uus, 50 megapiksliga pool-laiatarbekaamera…