All posts by sepp

0
Paar turistikat
1
2

1862.

photoblog, tavaline,

TÅ¡ehhi on ju tore riik, ent kui sa oled juba jõudnud harjuda, et “toas” ei suitsetata, võtab ikka verd köhima küll. Lisame siia konditsioneeritud hotelli, õlle ja üksteisest ülekarjumise ning tulemuseks on huvitav, eneselegi võõras tämber. A noh, ega ma siia laulma tulnud.

Õues oli paar kraadi külma ja paar päikesemomenti. Nagu kevad, õnneks mitte _see_ Praha kevad…

Muide, kui teil tekib kunagi võimalus Ben Hunt-Davis‘t kuulama minna, haarake võimalusest – äge tüüp. Boonusena saate päris olümpiakulda oma higiste pihkude vahel veeretada…

0
Klaasi sünd

1961.

photoblog, tavaline

Õhtul sai välja antud tiitel “THE A Pub“, milleks osutus miski kõrts U Kapitana, kus kõrtsmik õppis esimesena ära fraasi “MINE PERSSE!” ja teisena nõudluse-pakkumise-ümardamise põhialused. Tipphetkel sai sinna litsutud ca 60 kolleegi. Klaase oli sel kohal u. 61…

Oh, ja eilse postituse jätkuks – veidral kombel olin mina see, kes meie rakukese pubisse juhtis – ja õigesse, kusjuures :P

0

1859.

photoblog, tavaline, , , , , , , ,

Sain oma Amazoni paki lõpuks kätte. Seoses EU-väliste tellimuste maksuvaba piiri alandamisega naeruväärsele tasemele – mingi 300 krooni – said EW/EP esitada arve… noh… millegi eest. Loodetavasti ostavad nad selle eest raamatuid kellelegi, kes ise ei jaksa…

Homme Prahasse. Mis strateegiliselt on kindlasti vale otsus – nii me küll kuidagi tÅ¡ehhidest lahtistes alkomeistrikates mööda ei saa :(

0
Väike suvine lugu...

Järelkajad

photoblog, tavaline, , , , ,

Lühijant ühes vaatuses.

Lihased (veidi solvunud häälega): Täname tülitamast. Palun väga, siin on teie tagasiside…”
Mina: Võeh-võeh… Nagu oleks peksa saan.. peksa andnud kellelegi.

—
“Pelmeeni supp ja kana salat,
kes neid suudaks lahut… oot…”
(Pierre’i menüü ainetel)

—
“Roses are red,
and… erm…
the blue flowers…
…are blue
and it’s fucking cold“

0
Pikk tee minna...

Vana koer, uued trikid…

photoblog, tavaline, , , ,

Proloog: kahe jala korraga ühe jupi külge kinnisidumine on mulle alati kahtlane ja kummastav masterplaan tundunud…

Seoses ohuga ületada Jeesuse earada luumurdudeta, läksime naesega täna Lõuna-Eestisse ja sidusime mulle esimest korda elus laua alla. Etteruttavalt: ülesanne jäi täitmata. Mis ei tähenda, et ma paar korda korralikult käna poleks pannud. Samuti olen ma väga tänulik Cloverile – motobrändile, kes enese teadmata on hakanud lumelauariietust tootma: kaitsmed kukkumise ja gore-tex -17 kraadise külma vastu kulusid marjaks ära. Naene muidugi lõi uue moetrendi tuhisedes nõlvadest alla kampsunis ja seelikus…

Eraldi anekdoot oli muidugi rajavalik – kena ja lauge Ansomäe peal polnud peale meie ainsatki hinge sh. peremeest. Suusaliidu lehelt leitud tel. nr. suunas meid lõbusasti Kaevandusmuuseumi. Seega kolisime kõrvalasuvale Munakale, mis kõige esimeseks korraks… ei ole kena ja lauge, IMHO. A noh, ellu ma jäin. Järgmisel korral oleks kindlasti vaja kellegi nõu ja abi, sest hetkel ei ole ma kindel, et ma õiget pidi laualgi seisan. Rääkimata korrektsest tehnikast – alla tulin ma alati esimest jalga vahetades ja aktiivselt pidurdades (heelside?), mitte… noh… nagu teised (sama jalg ees, sõltumata pöörde suunast).

Korralikku pilti mul loomulikult pole – nii palju mul ka üleliigseid kaameraid ei ole, et esimesel korral mõni mäkke vedada. Või üleliigseid selgroolülisid – Flexaret või Mamiya kotiga seljas oleks selge ootele pandud õnnetus…