Proloog: kahe jala korraga ühe jupi külge kinnisidumine on mulle alati kahtlane ja kummastav masterplaan tundunud…
Seoses ohuga ületada Jeesuse earada luumurdudeta, läksime naesega täna Lõuna-Eestisse ja sidusime mulle esimest korda elus laua alla. Etteruttavalt: ülesanne jäi täitmata. Mis ei tähenda, et ma paar korda korralikult käna poleks pannud. Samuti olen ma väga tänulik Cloverile – motobrändile, kes enese teadmata on hakanud lumelauariietust tootma: kaitsmed kukkumise ja gore-tex -17 kraadise külma vastu kulusid marjaks ära. Naene muidugi lõi uue moetrendi tuhisedes nõlvadest alla kampsunis ja seelikus…
Eraldi anekdoot oli muidugi rajavalik – kena ja lauge Ansomäe peal polnud peale meie ainsatki hinge sh. peremeest. Suusaliidu lehelt leitud tel. nr. suunas meid lõbusasti Kaevandusmuuseumi. Seega kolisime kõrvalasuvale Munakale, mis kõige esimeseks korraks… ei ole kena ja lauge, IMHO. A noh, ellu ma jäin. Järgmisel korral oleks kindlasti vaja kellegi nõu ja abi, sest hetkel ei ole ma kindel, et ma õiget pidi laualgi seisan. Rääkimata korrektsest tehnikast – alla tulin ma alati esimest jalga vahetades ja aktiivselt pidurdades (heelside?), mitte… noh… nagu teised (sama jalg ees, sõltumata pöörde suunast).
Korralikku pilti mul loomulikult pole – nii palju mul ka üleliigseid kaameraid ei ole, et esimesel korral mõni mäkke vedada. Või üleliigseid selgroolülisid – Flexaret või Mamiya kotiga seljas oleks selge ootele pandud õnnetus…
