Reisijutt, viimane jupp: Luksemburg

Seoses ühe valulise toiminguga – reisipapi ülekandmine – meenus mulle, et ma pole oma reisist viimast juttu kirja pannud.

Luksemburg on tore pisike riik – võtad vales kohas veidi vasakule, satud Prantsusmaale; eksid parempöördega, sõidad Moseli jõkke (ja kui auto vett peab, satud Saksamaale) jne… Pealinn, üllatuslikult Luxembourgi nime kandev, on ilus (hästikaitstavas) orus asuv linnake, mis muuhulgas koduks ka Euroopa Parlamendi haldusteenistusele, Euroopa Kohtule ja Euroopa Kontrollikojale. Seni läbitud riikidest kalleim, väikseim ja rikkaim (SKP per capita maailmaarvestuses… fanfaarid… esimene koht).

Riik on kolmekeelne, neist nende endi keel – lëtzebuergesch – on hea segu naabritest: ei haugu (saksa), ei mulise (prantsuse), ei kähise (hollandi*). Kõik luksemburglased seda kahjuks rääkida ei oska… Oh, ent hoolimata sellest, et rääkijaid vähe, suudavad nad seda veel ka dialektideks liigitada, erinevusi olla naaberküladegi tasemel.

Eraldi elamus oli Mme Aly Duhr‘i juures toimunud veinidegustatsioon-slash-tipsutamine**. Omanik oli väga tore – ei mingit müügijura ega pressimist – hoopis rahulik arutelu, mis kellelegi meeldib, head-halvad küljed, mis aasta kuidas välja kukkus jne… Ma ei ole ausalt öeldes eriline valge veini sõber, ent see demo kallutas arvamust tugevasti plusspoolele. Muide, see ei ole veel kõik – mekkida anti ka uut, alles turule jõudvat konjaki/brändilaadset asja – parim asi sellest klassist, mis mina saanud olen. Tuleb tellida…

Erinevused
Võta pits ja pea aru: Eesti ja Luksemburgi juures on üks oluline erinevus – lubatud promill. Eesti 0,0 : 0,8 Luksemburg. And guess what – kuna nende joomis- ja juhtimisharjumused on teised, õnnestub neil endid vähem teise ilma kärutada. Keskmine luksemburglane võtab paar klaasi veini ja sõidab ettevaatlikult koju, keskmine eestlane joob end kotkaks (“aidake-mind-rooli-ma-võin-sõita-küll”) ja kimab ennast, või mis veel hullem, kellegi teise surnuks…

Sarnasused
Demograafia: Eestil ja Luksemburgil on üks “tore” sarnasus – väikeses riigis üle pea kasvanud rahvusvähemus. Seitsmekümnendatel tegi konstantse tööjõupuuduse käes vaevlev Luksemburg lepingu Portugaliga, et nood “tarnivad” tööjõudu. Kõik oli vinks-vonks, ent mingil hetkel juhtus klassikaline “tahtsime parimat, ent läks nagu alati” – enklaav kasvas liiga suureks. Nüüd ei pea vastne portuburglane enam kohalikku keelt (mõnda neist) oskama, kuna tal on võimalus elada oma “mulli” sees – ta saab oma asjad portugali keeles ristimisest hauakaevajani aetud… Ebameeldivaim aspekt kogu loo juures on asjaolu, et sarnaselt Eestile toodavad keskmisest madalama elatustasemega “asunikud” proportsionaalselt oluliselt suurema kuritegevuse…

Muuseum nagu muuseum ikka: “Ja see on meie äsja valminud Kunstimuuseum, Mudam, ” teatas Tom. “Kümme aastat vaieldi, ehitati, ilgelt kallis, see aasta sai valmis…” “Funny you should mention that,” arvasime meie…

Last but not least – Luksemburgil on väga sümpaatne moto***: “Mir wëlle bleiwe wat mir sinn” (Me soovime jääda nendeks, kes me oleme)…

___
* – mõnikord peetud ka mitte keeleks, vaid pigem kurguhaiguseks…
** – “Kuulge, a tulge parem homme. Mul täna juba üks degustatsioon oli ja ma vist teist ei teeks,” kostus telefonitorust neile, kes luksemburgi keelt hablasid. “Ta armastab oma veini,” selgitas Tom hiljem, “seega ta ei vala seda degustatsioonil kunagi ära”
*** – Eestil seda vist ei ole, nii et kui selle rahvussilgu valitud saame, võime kampaaniakorras motot hakata otsima. “Söö või naabrit!” on esimene, mis pähe torkab…