Blaah vol. 3 e. kust tuleb eestlase “elevandisündroom”?
Teate küll seda nalja eestlasest ja elevandist – et “huvitav, mida elevant küll minust mõtleb”?
Ja siit küsimus – kuskohast see tuleb? Liiga kaua suitsusaunas omaenese naba nokitsetud? Liiga kaua hajukülades, kus ainult naabri suits näha ning talusid eraldavas metsas soovitavalt libahundid sees, elatud? Lihtsalt väikese rahva kompleks?
– –
Kontrastid…
Tööle sõites lugesin-(veerisin)-vaatasin lugu Time’i sõjafotograafist Juri Kozõrevist (Юрий Козырев): “Ощущение войны“*. Mees on viimased 5 aastat elanud Iraagis, sest tunneb, et vaid nii saab tegeliku pildi toimuvast. Enne seda teinud reportaaže Tšetseeniast ja Afganistanist. World Press Photo’l auhinnatud jne.
…ning sinna otsa, hommikuse blogituuri käigus, lugesin kohe Punase Hanrahani, ametilt välisuudiste toimetaja, mõtteavaldust: “No vot mul ongi see jama, et tahaks hirmsasti Belgradi sõita, aga nüüd hästi ei julge enam:(“.
– –
Kontoris ringitatsav “winstonchurchill” suutis hetk tagasi bassikõlari eest sisse võtta klassikalise “His master’s voice“-asendi. Kaamera polnud käepärast, kahjuks, laua all on liiga pime kah…
– –
* Ilmus see ajakirjas foto&video – täitsa OK väljaanne, muide. Viru keskuse Rahva Raamatust olen saanud.
Ei ole see muidugi ka ainult eestlastele omane. Klassikaline šoti nali on ju see (NB! välisuudiste vallast), et ajalehes lk 7 on suur pealkiri “Aberdeen man loses pocket watch at sea”, allpool väiksemalt “Titanic sinks”.
Sõjareporterid ja -fotograafid ongi ajakirjanike hulgas üks täiesti omaette kategooria. Neid on alati väga vähe. Tegelikult pole rohkem vajagi – iga välistoimetaja ei pea automaatselt olema sõjareporter. Poliitika- jms. toimetajaid “kulub” palju rohkem ära, kui sõja- ja muid kriisireportereid. Ajakirjandus, isegi mitte hea ajakirjandus ei tähenda tingimata eluga riskimist:)
Sepp üritas karvast fallost joonistada, aga välja kukkus hoopis rakett?
p-karu: see näide on peaaegu, ent mitte päris sama – antud lugu räägib tavalisest enesekesusest, ent “eestlaslik elevandisündroom” avalduks siis, kui artikkel keskenduks sellele, mis välismeedia sellest aberdeenlasest kirjutab. :)
PH: põmst onm sul õigus, ent see ei olnud teema, millest ma rääkisin. minu jaoks oli kontrast selles, mida üks või teine on võimeline oma kutsumuse nimel tegema: üks elab aastaid sõjatsoonis, teine ei julge kohalikke teoreetiliselt ärritava tobeda laulu pärast (aastaid) teise riiki sõita.
Elver: ah, et selline assotsiatsioon? ma ei ole kindel, et ma sinu lapsepõlvest või “kelleks-tahan-saada”-lugu kuulda tahan :)
ikka vastupidi – tahtsime küll raketti joonistada, aga nagu alati, välja kukkus…
Ise sa selle psühhotondi nüüd välja kutsusid oma küsimusega, aga ma mõtlesin järele, et Eriksoni transaktsioonianalüüsis räägitakse sellest, kuidas inimene võib käituda nagu Laps, Lapsevanem või Täiskasvanu. Esimesed kaks otsivad alati mingit hierarhiat ja subordinatsiooni, et lapsevanem käsutab ja laps paneb vastu, aga allub lõpuks jõule. Täiskasvanud üritavad asju ajada ikka nagu võrdne võrdsega. Seda kolmikjaotust annab kõikide inimkollektiivide peale ju laiendada, tinglikult rahvustest rääkides samuti. Et võib-olla eestlastele on sisse kasvanud hoiak alati kusagilt lapsevanemat otsida, kes ütleks, kas miski on hea või halb. Blogi-isiksustega on sama lugu, on neid, kes jagavad lahkelt õpetust kogu aeg, kuidas peaks olema, ja siis on sellised, mille võiks panna näitena sõnaraamatuartikli “enfant terrible” juurde. Ja siis on muidugi ka tasakaalukaid täiskasvanuid nagu meie:)
Ja meie igapäevast Freudian slip’i anna meile ikka. Eric Berne’i transaktsioonianalüüs, mitte mingi Eriksoni.
palju onne, seltsimees kosmonaut! Essa!
hehe… aitüma :)