Marineeritud kana*
Ma olen avanud õlle, ma olen alustanud marineeritud kana konsumeerimist, kell on alles 10 änd i vant tu tell ju ö stoori…
Esiteks, seda koera, kes oli eelmises tänases loos, ei ole olemas. Võib-olla on samas – koeratõuge on palju, osadel vast ikka jänesekõrvad on. Mis ma aga öelda tahtsin, on see, et ma ei ole seda koera näinud.
Ma tulin koju ja mulle torkas pähe, et ma võiks näha sihukest koera… Ei, see oli nii, et mulle torkas pähe üks vana nali – “Äri kõht ära, pask!”, nii oli see vist originaalis. Pesakond. Vanakooli** koomiks oli. Absurd, samas naljaks. Vähemalt mulle meeldis (mis muidugi ei pruugi tähendada, et ma sellest alati aru sain, või et seal alati mingi point oli – kas olete märganud, et inimesed kipuvad ka siis naerma, kui nad naljast aru ei saa?).
Ühesõnaga – torkas mulle see fraas pähe, ent kõht kuidagi oli asendunud kõrvadega (kõht-kõrvad, vahet pole, ühed suguelundid mõlemad teatavasti). Ja siis torkas mulle pähe, et see võiks olla kummaline loo pealkiri. Mulle endale on vähemalt silma torganud, et püüan pealkirjadega tähelepanu püüda, efektitseda, kelkida. Kas ka teie seda olete tähele pannud – ei tea. See ju nõuab üsna suuri eeldusi – nimelt, et te loeksite seda ja eelnevaid siin…
Niisiis, torkas pähe see fraas, ja et see sobiks pealkirjaks. Selle ajaga kui sain lahti kõik uksed ja trepist üles tuldud ja jälle lahti saanud uksed, oli sellest formeerunud juba lugu. Koerast. Miks koerast – ei tea (võibolla selle anektoodi*** pärast). Loomulikult tuli loosse segada seksi (ja veel kinky’t – jänesega) ja vägivalda (et koer võib solvunult hammustada). Perfekt-o-tron!
Mida see ütleb minu kohta? Ma olen väike räpane valetaja, kui soovite. Unistaja, lobamokk, vestja – kui oleme pehme ütlemisega. Kas ma loodan, et keegi loeb seda ja ta tuju saab paremaks? Või ma loodan, et keegi loeb seda ja mingi teo/näo/sõnaga upitab seejärel mu eneseuhkust, kiidab mind?
Kas see koer oli seetõttu vähem tõeline – ei ole kindel. Muidugi jänest ma otseselt mängu ei segaks… Zooseksuoloogidel, kui neil juhtumisi peaks sarnane ametinimetus olema, ilmselt oleks siin oma arvamus varnast võtta. Muide, “varn” tundub kuidagi tähtis olema… Varna panema-varnast võtta… Sulatades: “Hambad varna pannes on nad alati varnast võtta” ?
Kokkuvõtteks tervitaks oma emakeeleõpetajaid, kelle püüdlikku tööd minu komade kallal on kahjuks tabanud vist suuremat/väiksemat sorti läbikukkumine. Eksimine on inimlik.
Ja nüüd lõpp sellks korraks, kopeerime kogu teksti siit kastist vahemällu (igaks juhuks) ja püüame salvestada…
* Neid saab siit lähedalt ühest (jah, kahjuks ainult ühest minu teada) poest, poe initsiaalideks on OG. Pagana hea kana on (muidugi liha toppimine jahust “kasukasse” ja siis selle maitse tuimendamine äädika jms. tähendab ka seda, et sa ei pruugigi aru saada, mida sa tegelikult sööd).
** Et keegi ei peaks seda mingiks haridussüsteemi osaks, siis siit oridzinalkeelde bäkkträensleizõn: old-school (varieeruvus ilmselt alates kuskilt o’skool-ist OS-ni)
*** teate küll, see “sipelgakaru… kindralleitnant… politseikoer…”. Kui ei tea, öelge, ma räägin.
Kuulaks seda anekdooti siis tollest koerast :P
jajah…. lugu järgmine
pannud jänesemammi veidi vasakule ja pisike sündinud triibuline, pika saba ja lühikeste kõrvadega. suuremaks saades laps küsima, et “ema, miks ma sinu nägu pole, et kes mina siis olen?”. ema lööb silmad maha ja tunnistab, et lapsuke on jäneskass. laps nukker, et ta sihuke värd on ja läheb lohutust otsima.
vaatab järsku, miski müts metsa all, mees sääl kõrval. jäneskass küsima “kes sina selline oled”. “kindralleitnant”, tuleb vastus. Jäneskass mõtleb ja leiab, et seal on loogika sees.
Järgmisena kostab põõsast sahinat ja väljaastub pika koonuga elukas. Jäneskass taas uurima, et kes too tundmatu on. Vastuseks tuleb – sipelgakaru. See vastus võtab jäneskassi juba kukalt kratsima, ent pagan seda teab, äkki kuskil maal on suured sipelgad ja väikesed karud, et selline eksitus juhtuda saab
kolmandana kohtab jäneskass kena koera, kes ringi nuhib, jäneskass jällegi pärib igaks juhuks, et kes tema selline siis on… “Politseikoer”, vastab too…
näe, see tore (igi)vana jutt tuletas mulle veel meelde merihobu ja päikesejänku. :)