Enivei, lõuna ajal blogtreed lahti lüües pidin Å¡oki saama, kuna mu oma lõust vaatas mulle top‘ist vastu. Algul arvasin, et publitseerisin oma eileõhtuse tooriku kogemata ära, ent ei: mulle oli püstitatud spetspostitus*. Vuhuuu! Ütle veel, et “arvamisega” feimi ei saa. Jääb veel sull ja seks (esikohta tahab keegi mingis kategoorias?).
Tegelikult päris koomiline, kuidas mõned on selle õnnetu konkursi ette võtnud ja nõuavad paremat. Et neid on hirmsasti petetud, tegevusetusega solvatud, mingi ilge jama on ja üleüldse olla kõik ette juba ära otsustatud. Ja siis vaidlevad, kes ikka enne hakkas asja maha tegema, milline südametunnistuse etalonid nad ise on ja kui palju nad on suutnud oma ristiretkega üritusele dämidzit tekitada. Varsti ilmselt nõuavad Tarbijakaitse kaudu Tõniselt raha tagasi…
Ei noh, tere Perekool.
* Ja tõenäoliselt on mul veel üks spetspostitus nö. soolas…
Taustainfo: ma ei joo see kuu teatavasti ja ma olen hokis kõik mängud pähe saanud. Üsna marru ajab, kui tunned, et sa reaalelus saaks palju paremini hakkama, kui need pikslid ekraanil, ent sa ei oska neid kuidagi juhtida.
Pealkirjaks tsitaat, mida mõned päevad tagasi otsisin ja eile juhuslikult üles leidsin. Wikipedias natuke tausta ka.